Ma seisin selles poollagunenud pooltühjas toas ja karjusin. Lihtsalt, sest midagi muud ei jäänud üle. Ma tean, et mu kile hääl kostus üle katuste ja puude latvade. Ma tean, sest aken oli lahti. Selle hetke, kui ma oma huuled paotasin ja kui nad uuesti sulgesin, vahele jäi terve igavik. Igavik, mille vältel ma karjusin, nii kõvasti kui mu haprakesed häälepaelad võtsid. Ma ei mäleta, kas ma midagi mõtlesin või tundsin selle igaviku jooksul. Kas igavikus on võimalik midagi tunda? Ehk tundsin ma kõiki ja kõike korraga…
Mu silmad olid kinni. Ma tean. Sest kui ma igavikust välja astusin tundsin, kuidas lihased neid tugevasti vastu nägu pigistavad ja kuidas silme eest on kirju ja valus. Ma tundsin kurgus kipitust ja sosistasin tuulde oma valu viimsed riismed, mida karjatused ja igavik polnud suutnud siiski veel kustutada. Ja siis ma tundsin. Tundsin, et midagi pole enam järgi jäänud, et tunda…
Ma põlvitasin oma vana ja laguneva pooltühja toa põrandal. Toetasin pead vastu maad ja hingasin. Ei, ma ei karjunud enam, sest mu häälepaelad olid katkenud. Kunagi enam ei pidanud mu mõtted hääle kaudu väljenduma. Ma teadsin seda, ega nutnud. Sest mul ei olnudki midagi öelda. Vaikselt põlvitasin vaikuses justkui kummardudes tema võimu ja autoriteedi ees. Ma põlvitasin. Ega lausunud midagi…
Kui ma vaikides ukse sulgesin, teadsin küll, et igaveseks. Paitasin ta puidust pinda, suudlesin ta vasest linki. Istusin veel korraks toetades oma väsinud selga tema turvalise pinna vastu. Ohkasin ja sulgesin silmad.
Kõik oli must ja ma tundsin seda tõmmet. Seda keerist ja pöörlemist, mis mind endasse haaras ja eemale tiris. Tahtsin karjuda, kuid häält mul polnud. Ma ei tea, kas ma nutsin, kas ma sirutasin käsi taeva poole, sest taevast polnud. Mind kisti eemale. Ning ma ei tulnud tagasi…