Selles väikeses elus on inimesi, keda iialgi ei unustata. Keda, mitte ainult mina igavesti meeles ei pea, vaid keda hea või natuke halvema sõnaga mäletab suur hulk teisi. Need on inimesed, kes alateadlikult suunavad su elu igavesti. Minu elus on olnud nendeks kaks imelist meest ja üks veel imelisem naine, kellest ma ka juba rääkinud olen. Imeliku kokkusattumuse tõttu on minu elu mehed mõlemad Toomased ja minust aastaid vanemad.
Esimene Toomas tuli minu ellu päris kummaliselt. Rohkem kui kolm aastat tagasi, astus arg ja tagasihoidlik tütarlaps sisse squashiklubi uksest, meeletu kirega õppida ja osa saada. Oli parajasti märtsivaheaeg ja selgus, et trenn oli mingitel põhjustel ära jäänud. Niisama mind aga minema ei lastud, Tom võttis mind oma hoole alla ja õpetas mulle esimesed põhilised reeglid ja nipid squashimaailmast =) Mul oli au tema õpilane olla peaaegu aasta, olla tunnistajaks tema meeletule positiivsele energiale, suurele südamele, komplimentidele, mis naised jalust nõrgaks võttis ja lihtsale sarmile. Kokkuvõtlikult oli ta lihtsalt karismaatiline mees. Sel talvel jäin ma haigeks ja istusin kaks nädalat kodus. Kui naasin tagasi tavalise elu juurde, selgus, et midagi tavalist enam polnudki. Tom oli läinud. Temast räägiti veel aasta ja kakski hiljem, iga kord, kui trennis juhtus midagi kummalist, mille peale Tom oleks naernud või mõne kommentaari öelnud. Me igatsesime teda meeletult, aga välja ei öelnud seda keegi. Olime õnnega koos, sest saime teda tundma. Aitäh, Tom, kes sa seal kuskil oled…
Teine Toomas astus minu ellu eelmise kooliaasta algul. Igal nädalal veetsime temaga koos viis tundi, kui mitte rohkem. Esimesest Toomases erines ta vaid selle pooles, et oli abielus ja ka tükk maad vanem ja elukogenum. Egoism ja edevus iseloomustasid teda mu jaoks vaid niikaua kuiniks teda tundma õppisin. Ta on väga ekstsentriline mees, kes pakatab ideedest ja tobedatest naljades, mis tihti enamusele arusaamatuteks jäävad. Talle meeldib naerda ja kiusata inimesi, kes talle meeldivad. Ei, igav polnud meil temaga kunagi… võibolla vaid siis, kui ta poliitikal enda üle võimust võtta lasi =) Võin öelda, et Toomas pole mu elust lahkunud päriselt. Vahel näen teda veel koridoris, kus ta lahkelt naeratab või kuskil üritusel kõnet pidamas. Aga tead, see pole see. Kuulsin täna juhuslikult, kuidas klassikaaslased tema veidrate naljade üle arutasid, ohkasid, meist paljud polnud just tänulikud, et ta meile võõraks jäi… Aitäh, Toomas, sa tegid selle aasta kergemaks mu jaoks…
Sellised inimesed tulevad ja lähevad, harva aga jäävad. Sellegipoolest säilib mälestus neist igavesti kuskil ajusopis ja nende mõju saadab meid elu lõpuni…
Meenutades. Adios!
Maarja