Eestlased on siiani elanud üsna planeeritud elu. Praegu on aga käes väga ohtlik ja valus aeg just meie põlvkonnale. Välismaa kutsub nii palju kalleid inimesi endaga ja kuigi sa isegi võibolla samme sinnapoole sead teeb see ikkagi haiget rohkem kui vaja.
Mida teha siis, kui käsikäes päikeseloojangusse jalutamise asemel lõppeb jalutuskäik hoopis lennujaamas? Mida teha siis, kui oled suudelnud oma armastust viimast korda või kallistanud parimat sõbrannat, et siis vaadata teda minemas? Igaveseks Võõrale Maale. Kuidas jääda samaks - endaks - kui miski pole enam endine? Nutnud paki salfrätte märjaks kuivatad sa silmad ja… mis siis? Elu läheb edasi küll, aga kuidas? Kas sinagi lähed edasi? Kas unistused jäävad alles? Kas on veel jõudu, et neid täide viia?
Kõrvalt vaatavad inimesed, silmis kaastunne, huulil ilusad sõnad. Ja sind lihtsalt ei huvita. Sa oled tüdinud ütlemast, et kõik on korras. Sa ei teagi ju veel, kas on…
Nii palju inimesi läheb ära. Ja nii raske on mitte lasta neil lähedaseks saada, isegi kui sa tutvuse algusest saadik tead, et ta läheb. Nii raske on, et mitte öelda võimatu. Enamus neist kaovad alatiseks. Ja sina unustad oma salfrätipaki ja oma pisarad ja oled sina edasi, vaid väheke suurema hirmuga südames, et ehk läheb ka järgmine…ja järgmine…
Me oleme vabad minema kuhu iganes. Aga mis on selle vabaduse hind? Südamerahu?
Oli valgem kui tavaliselt kui sa korterisse vaarusid. Mõtted keerlesid üha mineviku ja oleviku käänulistel radadel. Sa tulid koju ja viskasid koti nurka ja panid jope korralikult puu peale rippuma. Ja seal ta oli, nii pehme ja sõbralik, lausa naeratus huulil. Ta tundus justkui pehme unise häälega hüüdvat su nime. Voodi =) mmm… need üksikud unehetked maitsevad nii magus…
Adios. Buenas noches. Te amo.
Maarja