Nori küla on läbi aegade möödujate pilke püüdnud oma korrapärastes ridades seisvate tibatillukeste majade ja neid ümbritsevate ühtlaselt pügatud säravroheliste muruplatsidega. Elanikud on uhked oma küla üle. Alati on nad ennast ja oma näiliselt veatu kalliskivi eeskujul lihvitud küla pidanud idüllilise elu sümboliks ja suurepäraseks eeskujuks ümbritsevatele küladele. See täius nõuab enamat kui oma maja eeskujulikku korrashoidu. Iga elanik peab hoolitsema ka selle eest, et särav naeratus nende näol püsiks ka siis, kui ükski päikesekiir läbi pilvevaiba nendeni ei jõua.
Mitte midagi ei jäeta saatuse hooleks. Et seda idülli mitte ohustada sallitakse külalisi vaid lühiajaliselt. Piirivälised, nagu elanikud kõiki mitteelanikke kutsuvad, ei tunne seda küla, ega tea isegi kummal pool teed peab käima ja kui pikki samme mõõtma. Lühiajaline segamine nende Piiriväliste poolt on vajalik, et toita inimlikku edevust, kuid pikemaks jääda plaanivatel külastajatel tuleb arvestada elanike poolt oodatava külma suhtumisega. Uusi siia ei vajata. Uued ei tea, kuidas elu siin käib. Nad ei tea mitte midagi, nad ainult arvavad, küsivad ja segavad. Miks nad ometi ei mõista, et nende kohalolek täidab oma eesmärgi niipea kui nad kord on läbi küla jalutanud ja iga maja juures valjuhäälselt selle igakülgse korrapärasuse üle vaimustust avaldanud?
Nori elanikud teavad, kuidas siin elama peab. Kõik on paigas ja iseenesestmõistetav. Esmaspäeval kantakse punast, teisipäeval kollast, siis rohelist, sinist, pruuni, violetset ja lõpuks pühapäeval lumivalget. Nad vaid oletavad, et see on nimelt lumivalge. Noris ei saja lund, see oleks elanikele vastuvõetamatu sest rikuks muruplatside korrapärase arengu. Just nimelt, kõik on korras, sest see on vajalik. Kõik on planeeritud, etteaimatav, ohutu. Ainuski sünnipäevakink pole üllatus, ükski sõna ootamatu. Pole vaja tunda hirmu. Keegi ei mäletagi enam, mis tunne on karta. Ilma teadmatuseta pole hirmu.
Elanikud on õnnelikud. Nad ei oskakski muud moodi elada. Keegi neist pole kunagi näinud mõnd muud küla, teistsugust eluviisi. Korra hoidmiseks on tarvis järjepidevust ja selleks peab kõigel ise silma peal hoidma ja kohal olema. Lahkumine ei ole elanikel mõttessegi tulnud. Keegi ei tea, millal see küla rajati. See oleks justkui alati olnud, samasugune - veatu, mahlakate muruplatsidega, mida iial ei varja lumevaip. Ei teata ka kust on siia saabunud elanikud. See kõik on siin alati olnud, just niisamuti nagu nüüdki.
Noris ei ole külalistemaja, sest nagu sai ennist mainitud ei armastata külalisi piisavalt palavalt, et neid kauem kui hädavajalik taluda. Noris pole kirikut. Küla on ise täiuslik, lausa jumalik. Ainuski jumal ei suudaks võistelda elanike usuga oma armastatud külla. Nori ise on Nori usk. Noris pole arsti. Siin ei haigestuta, haigused ei kuulu idülli juurde, seega pole neid vaja. Noris pole surnuaeda. Siin ei surda. See pisike tütarlaps, keda näed tänava esimese aiavärava juures seismas ja sulle lehvitamas, oli seal ka eile, ka eelmine aasta, eelmine sajand. Ta on seal siis, kui sinu lapselapsed Norit külastavad. Nori on igavane.