1.
Mattiasel ei olnud voodit. Madrats elutoa põrandal asendas sängi. Kuigi tuba oli korteri ainuke ruum peale köögi ning vannitoa ja täitis tehniliselt ka magamis- , külalis- ja söögitoa üleasndeid, jäi ta Mattiase silmis siiski elutoaks. Põhiliselt seetõttu, et aknast vasakut kätt seisis aeganäinud diivan ning paremal lõpmata näotu, aastakümnete jooksul eeldatavasti tumepruunist kollakasbeežiks pleekinud ning ehedalt nõukogudelik sektsioonkapp. Nii tukkuv diivan kui koletis-sektsioon kuuluvad teadupärast aga iga korraliku postsovietliku inimese alateadvuslikku ettekujutusse elutoast. Eriti veel paneelmaja omast. Järelikult pole vähimatki panna imeks faktis, et Mattias tuba, vaatamata tema multifunktsionaalsusele, siiski elutoaks nimetas.
Keset tuba oli endale koha leidnud just seesama eelnimetatud madrats, mis täitis noormehe sängi kohuseid. Kui enamus mööbliesemeid või sisustuselemente ei saa mitte kunagi kelkida värvika mineviku ja laia maailmapildiga, siis erinevalt tavalisest mööblist oli Mattiase madrats rännanud koos peremehega vapralt ühest kohast teise. Temal oli ööbitud erinevates korterites, koolides ja koridorides, vabas looduses ja linnatänavatel. Peale kõiksugu huviatavate kohtade oli madrats kokku puutunud ka erinevate inimestega. Kui palju isemoodi käsi, jalgu, selgu, rindu ja tagumikke oli end õhukesele poroloonikihile puhkama või lõbustema sättinud.
2.
Elspet omas peale voodi veel suure hulga tekke, patju, linasid ning kolme heegeldatud seinavaipa. Elspet oli õppinud armastama asju. Ehk isegi rohkem kui inimesi, mis – olgem ausad – võis olla tingitud tõsiasjast, et ta elas ihuüksi keset metsa, seltsiliseks vaid poolpime koer. Veel kuu eest oli tal olnud ka paar kanaarilinde ja kass. Õnnetuseks lämbus vöödiline kõuts teist kanaarilindu süües ning suri.
Tubasidki oli Elspetil mitu. Igasühes must plekkahi ja väike hunnik küttepuid. Kütmine ja küttepuude tegemine oli üks väheseid asju, millega siin aega sisustada sai. Tundide kaupa võis Elspet põlevaid halge vaadata ja tulekeeli imetleda. Niiviisi istudes läksid neiu mõtted tihti uitama. Kuna suur maja vajas alatasa kütmist, oli aega mõtete mõlgutamiseks rohkemgi kui tarvis.
3.
Avanud silmad jäi Mattias madratsil lamama ja lage põrnitsema. Kuu paistis läbi akna ja valgustas tuba piisavalt, et eristada isikute figuure, ent mitte näojooni suurtel fotodel seinal. Kardinaid aknal polnud. Paneelmaja viimasel korrusel elamise üks eeliseid – keegi sisse ju niikuinii ei näe. Mattiase pilk langes põgusalt pildile, millel keegi tütarlaps vallatult kinnist vihmavarju vibutas. Ta ohkas kergelt ning uinus silmapilkselt.
4.
Öösel ei saanud Elspet üldse und. Terve öö kostis alt jõe äärest matkaliste kisa. Aeg-ajalt sinnakanti sattuvad seiklejad tundusid talle kõik sarnased – lärmakad, väsimatud ja hoolimatud. Pahuralt käis ta toast tuppa ning piilus aknast jõeäärseid võõraid. Iga akna ees, muide, oli vähemalt kolm hoolikalt valitud ning raske töö ja vaevaga õmmeldud kardinat.
Ka järgnev öö ei toonud rahu. Alles neljandal päeval lahkusid matkalised ning Elspet julges koera aiast välja lasta.
5.
Mattias läks vannituppa, lukustas enda järel ukse ning keeras kraanist vee jooksma. Kui ta veidi voolavat vett vahtinud oli, polnud talle ikka veel meenunud, miks ta vannituppa tuli. Kõik liigutused tundusid talle rasked ja sunnitud. Õlitamata liigesed krigisesid väsimusest kui ta seinakapi avas.
“Miks ometi? Miks see kapp peab avatud olema?” Ta heitis tasakesi põrandale pikali ja jõllitas tühjal pilgul valgustit laes. Lõpuks jäi ta sinnasamma põrandale magama, nii et hommikuks selg valutas.
6.
Elspetil ei tulnud jälle und. Mets oli küll vaikne ja jõgi sulises eriti uinutavalt, ent Elspetil ei tulnud ikkagi und. Lõpuks istus ta laua taha ja hakkas kirjutama:
“Ma olen libahunt. Siin kaugel leidub veel neid, kes libahuntidesse, nõidadesse ning muusse säärasesse usuvad. Ma tean, et olen igand, kes ajale jalgu jääb. Niivõrd vähesed usuvad tõeliselt, aga varsti pole enam neidki. Külad jäävad tühjaks, kõik noored kolivad linna. Isegi siis kui nad kunagi minusse uskusid, kaovad linnas vanad tõekspidamised ruttu. Siis olen ma lõplikult vaid muinasjutuks taganema sunnitud.
Olgem ausad, juba praegu on mul eksistentsiaalseid probleeme. On mõttetu olla verejanuline, kuri ja kiskjalik kui keegi su pahategudele jälile ei saa. Vanasti sai lambaid ja sigu veristatud, pärast, sooja vere maitse suus, mööda heinamaid karjapoisse taga aetud. Kõik mõistsid, kes koduloomi rappis ning miks öösiti armuvalus uitavatest karjapoistest parimal juhul vaid müts alles oli.
Nüüd aga koduloomi pole. Nukralt kondan mööda lagunevaid ja tühje lautu. Kõigest paar kana ja kukk on mõnes talus veel pidada. Aga seda küll ei juhtu, et üks libahunt niivõrd madalale langeb, et kana murraks. Nii ei jäägi mul muud üle kui kodulinde hirmutada ja küla koertega kakelda.
Oh, miks pole enam inimesi, kes mind mõistaks? Inimesi, kes teaks mulle leiba pakkuda, et ma nende loomad tapmata jätaks. Mõnikord tahaks lausa surra. Kahjuks läks viimane sepp, kes hõbekuuli valmistada oskas ammu Looja karja.
Mille eest karistatakse mind unustusega? Ma teen ju vaid seda, milleks mind loodud.”
Elspet luges kirjutatu mitu korda läbi ja oli endaga ütlemata rahul.
7.
Hommikul mõistis Mattias, et tal on linnast kõrini. Õnneks oli ta ääretult impulsiivne. Helistanud tööle ja kurtnud rasket haigust, mis teda kindlasti veel vähemalt nädala ametikohustustest eemal hoiab, rullis ta kokku madratsi ning sidus selle seljakoti külge.
Balti jaam oli sama kole kui alati. Bussi- ja rongijaamad ikka haisevad, aga Balti jaamal on kohe eriti spetsiifiliselt ebameeldiv lõhn. Vaksalisse oli püstitatud moodne hotell ja jaamahoone. Suur ooteruum mõjus totralt. Ääretult euroopalik, puhas ja igati väärt hoone. Samas, Balti jaamast ei saa ju kuhugile sõita. Isegi Lätti mitte, rääkimata siis Euroopast. Ainukesed piiritagused sihtjaamad, kuhu rongid siit Tallinnast viisid, asusid Venamaa lõpututes avarustes.
Mattias sõi jaamas hommikust. Söökla kandis küll võõrkeelset nime, aga vaatamata osavale lingvistilisele maskeeringule oli siiski söökla. Ta varastas seljakotti leiba, salvrätikuid ja purgi mett.
Vastaslauas istusid noored, kes tegid kummalist nalja. Alguses paistis, nagu räägiks nad mõnes imelikus keeles. Hiljem selgus, et tegelikult ütlesid nad kordamööda tagurpidi “Tšehhoslovakkia”.
“Aikkavolsohhešt,” ütles üks.
“Aikkalovšetššš…” proovis teine. Kõik naersid. Mattias tundis hirmu.
8.
8. aprilli pärastlõunal istus Elspet verandal ja vaatas, kuidas päike läbi raagus sirelite säras. Kevad polnud ikka veel alanud. Isegi lumikellukesed polnud korralikult õitsema hakanud. Koer müttas läbi muda ja haukus hoovivärava poole.
“Tere, Eliisabet!” hüüdis kirjakandja ja vehkis rõõmsalt käega.
“Tere,” ütles Elspet ja kõndis väravani.
“Sulle tuli postkontorisse tähitud kiri, väljamaalt ja puha.”
“Mulle?”
“Jah, me ka vaatasime, et huvitav kesse sulle huvitav kirjutab. Noh Ameerikast ikkagist.”
“Ameerikast?”
“Ameerikast, ma ju ütlen, et väljamaalt.”
Elspet andis üle värava allkirja ja sai vastu paksu kollase ümbriku. Kirjakandja ronis jalgratta selga ja sõitis minema. Kui ta lõpuks teekäänaku taha kadus, lõpetas koer haukumise. On teada tõsiasi, et kirjakandjad ja koerad on juba aegade algusest olnud verised vihavaenlased.
9.
Päike oli kõrgel ja inimesed nohisesid. Mõni üksik kuulas kõrvaklappidest muusikat, enamus magas. Mattias jättis seljakoti kohale ja ronis läbi tamburi esimese klassi vagunisse. Kallimas vagunis ei olnud märgatavalt mugavamad istmed. Ainuke eelis odavama pileti ostja ees paistis olevat võimalus spetsiaalses klaasist kapis suitsu teha.
“Vabandage, kas suitsetamisruum on ainult esimese klassi reisijatele?” pöördus Mattias puhvetimüüjanna poole.
“Jah. Aga ostke kiluvõileiba.”
“Aitäh, ei. Ma ei söö kala.”
“Kahju.”
“Jah.”
Ostnud topsitäie kohvi, ronis ta tagasi oma kohale. Kõik magasid ikka veel ja kuum jook kõrvetas keele ära. Rong ei peatunud mitte üheski väikeses jaamas. Ühtlane loksumine muutus üha igavamaks. Varsti vaarus puhvetitädike Mattiasest mööda ja sosistas talle, et kui väga vaja siis mingu ta tualetti, avagu aken ja tehku suits ruttu ära. Noormees tänas ja uneles edasi.
Väljas oli täiesti valge kui rong esimese peatuse tegi. See oli seal imelikus väikeses linnas, teate küll, see mille nimi kellelegi kunagi meelde ei tule. Igatahes. Peale ei tulnud palju inimesi. Vagunisse ilmus kaks umbes neljateistaastast tüdrukut, kes terve ülejäänud tee kartulikrõpse sõid. Mattias vihkan kartulikrõpsude lõhna.
Kõige kaugemasse nurka istus pikkade säärikutega taat, kes omaette suud maigutas ja midagi pobises. Mattiasele tuli millegipärast meelde see lugu Helgi Sallost, kes telestuudiost ära jalutab ja rongiga minema sõidab. Tuju läks kohe heaks.
10.
Järjekordse ahjutäie puuhalgude põlemist vaadates, mõtles Elspet linnasõidule. Ta kujutas ette, kuidas tavaline maakas linnaminekuks kõige paremad hilbud välja otsib. Mehed panevad lipsu ette ja naised plastikhelmed kaela. Just kui mindaks külla või pulma. Linnainimesed ei löö end ju kunagi maaleminekuks üles. Otsitakse välja just kõige tavalisemad riided, ehk isegi sellised, millega linnatänavatel ei käida. Paremal juhul suhtutakse maalkäiku kui omamoodi spordialasse, mis nõuab dressipükse ja tosse.
Igatahes ei kavatsenud Elspet end linnaminekuks üles lüüa. Ta käis niigi kenalt riides. Miks pidi tema igapäevane ilumeel olema halvem linlaste omast? Aga ainuüksi kiusu pärast läks ta siiski pööningule ning otsis endale pika plastikhelmestest kee.
11.
Kirjakandja väntas vanaldasel jalgrattal tagasi alevisse. Paaril korral jäi ta mutta niiviisi kinni, et pidi ratta seljast maha ronima ja seda veidike maad käekõrval tõukama.
Järsku märkas ta eemal kummalist sähvatust. Keegi oleks nagu eemal puude vahel välguga pilti teinud. Kirjakandja ajas kaela pikaks ja kissitas silmi. See andis talle eriti lollaka ilme. Eemalt ei paistnud enam midagi. Nõutult pomisedes istus ta taas ratta selga ja asus uuesti pedaale sõtkuma. Paar meetrit kondiauru hiljem välgatas eemal kummaline valgus uuesti.
Kirjakandjat haaras ühtäkki sõnulseletamatu uudishimu. Mis võib küll seal eemal niiviisi vilkuda? Ühtegi maja seal olla ei saa. Inimesi peale hullu Eliisabeti siinkandis üleüldse ei elanud. Ta nõjatas jalgratta vastu jämedat puutüve ja astus paar sammu teelt välja. Maapind läks siin sujuvalt allamäge ning kirjakandaja tegi veel paar arglikku sammu, kuni ta kuhugi komistas ja pea ees nõlvakust alla kukkus.
12.
Rong peatus nüüd alevis, kuhu Mattias oma mäletamist mööda küll kunagi varem sattunud polnud. Ta võttis seljakoti ja astus perroonile. Eemalduvat rongi vaadates tekkis tahtmine sellele hüvastijätuks lehvitada.
Vaateulatuses ei paistnud olevat kedagi peale poisi enda. Mõnus mõttetühjus kohises kõrvades ja pani jalad täiesti teadmata suunas edasi astuma.
13.
Kirjakandja avas silmad ja keeras end vaevaliselt ümber. Nõlvaku jalamil oli tihe võsa, mis naise hoo peatas. Teinud kindlaks, et kõik luud ja liikmed terved on, ajas ta end ägisedes püsti ja ohkis ärritunult. Prillid, mis imekombel veel ta ninal seisid, olid mõranenud ning suhteliselt mudased. Totralt vaarudes astus kirjakandja nüüd täiesti suvalises suunas ja tundis, et tal tuleb nutt peale, kui ta kohe oma jalgratta ja postipauna juurde ei jõua. Sihitult kakerdades nuukstaski ta valjusti ja lõi siis põlve millegi kõva ja kumiseva vastu ära.
Maast küünitas välja suur must pada, mis oli ääreni kuldmünte ja kõiksugu kalliskive täis. Kirjakandja jõllitas leidu ja korises hämmastusest.
“Rahapada!”
14.
Elspet seisis nõutult verandal, hoidid ühes käes kohvrit ja teises koera, kes oli lühikese rihma otsa aheldatud. Tüdrukul oli seljas kitli moodi kleit ja õhuke pleekinud kevadmantel. Jalas olid Elspetil õunarohelised madala säärega kummikud, mis sobisid kenasti kokku ta plastikhelmestest keega. Õlakoti rihma oli tehtud sõlm, sest see oli liiga pikk. Koer oli veel nõutum kui Elspet. Teda polnud ammu keegi rihma otsa sidunud ja oma kõrgest vanusest hoolimata oli tema jaoks tegemist suhteliselt uudse situatsiooniga.
Kirjakandja külaskäigust oli möödas päev. Rongini oli veel tublisti üle tunnikese aega. Lukustanud ukse, riivistanud aknaluugid ja sidunud aiavärava paksu kanepise nööriga kinni, hakkas Elspet vaikselt mööda teed rongipeatusesse astuma.
15.
Kohe peale rahapaja leidmist ronis kirjakandja tagasi teele ja lükkas jalgratta koos postipaunaga võssa peitu, et need tema asukohta ei reedaks. Kogu ülejäänud päeva istus ta kõige kõrgema mätta otsas ja vahtis üksisilmi pada.
“Mida teha? Üksi ta kogu seda kulda küll ära tassida ei suuda. Kui siis ainult jupikaupa, aga kuidas kindel olla, et keegi teine seda vahepeal ei leia või hullem veel -
et ta ise õige koha jälle kätte leiab.”
Mustad mõttet tiirlesid kirjakandja peas. Siis tuli öö ja läks väga - väga pimedaks. Naine muudkui istus ja haudus plaane. Ainult kuld kiisakas tuhmilt üksikute kuukiirte käes.
16.
Mattias veetis öö miskisuguses bussiootepaviljoni moodi lagunevas ehitises, kus lõhnas kõduneva puidu järgi. Hommikul oli tal kõht tühi ja äärmiselt külm. Kotis oli õnneks leiba ja mett. Ta sõi, käis putka taga ihuhädasid kergendamas ja kõmpis mööda teed edasi.
17.
Nüüd istus Elspet rongis. Tallinn polnud enam kaugel. Koer surus end istudes tihedalt vastu Elspeti jalga ja värises – rongisõit polnud talle meeltmööda. Tüdrukule ja koerale tundus mõlemale, et nad ei saa päris hästi aru, kuidas käituma peaks.
Rong oli hoopis teistsugune kui Elspet lapsepõlvest mäletas. Puhtam ja valgem. Piletimüüjal oli ilus vorm seljas. Ta käis ringi, naeratas kõigile ja müüs pileteid. Elspet oli ostnud täispileti. Koera eest eraldi maksma ei pidanud.
18.
Naise silmad olid verd täis valgunud. Kitsaste huulte ümber oli joomatusest valge sõõr. Riided olid siit-sealt rebenenud ja juuksed kõiksugu sodi täis.
Paari tundi tagasi oli ta lõpuks välja mõelnud, kuidas oma varandust kaitsta. Pada oli tarvis lihtsalt sügavamale maha matta. Paljaste kätega hakkas ta rahapaja kõrvale auku kraapima. Töö võttis aega ja oli vaevaline, kirjakandja pidi pikalt puhkama, et jälle veidikenegi kaevata.
Et mitte päris nälga ja janusse surra, püüdis ta vähegi söödavana tunduvaid juurikaid ja lehti manustada. Kaevamine ei tundunudki enam nii raske ja naine hakkas seda lausa nautima. Miskit erakordselt vabastavat oli küünarnukkideni mullas tuhnimises. Ta hingamine muutus raskemaks ning mulda muudkui lendas. Aeg-ajalt heitis kirjakandja ümberringi kahtlustavaid pilke ja nuusutas õhku.
Päike loojus taas.
19.
Peale ööd bussiootebaviljonis läks Mattiasel hääl ära ja nina ei lasknud enam õhku läbi. Ehk tõusis ka palavik – seda Mattias omal käel ilma abivahenditeta diagnoosida ei suutnud. Järgmiseks õhtuks lõppes leib otsa.
Tee, mida mööda poiss kõndis oli väga segadusttekitav. Korduvalt oli see hargnenud mitmeteks väiksemateks ja suuremateks radadeks, mis ometi mitte kuhugi jõuda ei kavatsenud. Päikese kadudes läks külmaks. Oma kurvastuseks pidi Mattias tõdema, et seljakoti otstarbekale pakkimisele polnud ta erilist tähelepanu pööranud. Liiga vähe sooje riideid ja sitt suusailm.
20.
Just siis kui rong möödus viimasest tühjast põllulapist enne suurema asustuse algust, oksendas koer põrandale. Elspetil oli piinlik, samas oli koerast kahju. Järgmises peatuses tulid nad rongilt maha. Perroonil tuli tüdrukule järsku nutt peale. Keegi ei tulnud teda lohutama.
21.
Mattias tundis, kuidas külmavärinad ta keha tugevalt raputavad. Päike ei olnud ikka veel tõusnud. Poiss ei mäletanud, et oles kunagi varem hommikut niivõrd oodanud. Tuleks juba järgmine päev ja annaks seletust selle võika metsa asukohast.
Mingil hetkel oli Mattias lootusetult ära eksinud. Enam ei aidanud ükski eneserahustamise meetod. Esimest korda valdas teda tõeline surmahirm. Öö oli sadistlikult külm ja ümbrus vastikult hirmuäratav.
22.
Päev oli ammu otsa saanud kui kirjakandja oma kaevamistöö lõpetas. Rahulolevalt kaapis ta pajale viimase mulla peale ja limpsas õnnelikult keelt. Nüüd võis ta lõpuks koju minna ja välja mõelda kuidas varandus hiljem metsast ära vedada.
Ta ei saanud mitte kedagi usaldada - igaüks võis olla potensiaalne rivaal ja rahapajale pretendeerida. Paranoia oli kirjakandjat tugevalt kõrist haaranud ja matmiskohast eemaldudes hakkas viimane taaskord valusalt hingamisteid pitsitama. Ka mõistus lõi korraks uuesti pähe.
“Ma pean ju julgema siit ära minna. Selleks, et tagasi tulla, pean ma esmalt lahkuma.”
Niiviisi omaette mõmisedes ei pannudki ta esiti hämarusest lähenevat inimkogu tähele.
23.
Ka Mattias ei märganud kohe kirjakandjat. Ta nägi et võsastunud lagendik lõppes järsu nõlvaga, mille ees oli põlvekõrgune värske välimusega mullahunnik.
Siis tuli kuu pilve tagant välja. Mattias nägi väikest väga räpast kurja naist ning midagi, mis paistis olevat värskelt kaevatud haud. Räpane kuri inimene urises poisi peale ja tema valgete puntras juuste alt paistsid kaks helendavlt punast silma. Poiss röögatas ja kukkus hirmust taganedes selili. Naine näitas hambaid ja lähenes neljakäpukil. Mattias oli hirmust kange ega liikunud sentimeetritki ründaja teelt.
24.
Järsku märkas kirjakandja kedagi üle oma vastvalminud kätetöö. Pikk tume kuju seisis kõrgena üle varandusekuhja. Naine tõmbas hirmust kerra.
Siis tuli kuu pilve tagant välja ja tõi temas välja iga viimsegi loomaliku instinkti. Ta urises. Võõras ehmatas ja koperdas juurika otsa. Kirjakandjal tuli suhu vere maitse ja silme eest lõi hetkeks mustaks. Vaikselt roomas ta neljakäpukil sissetungija poole ning ühe kiire ja täpse liigutusega lõi lamavale noormehel hambad kõrri.
25.
Kuna järgmist rongi enam ei tulnud oli Elspet linna poole jala kõndima hakanud. Väsinud koera rihma otsas tirides kõmpis ta mööda raudteeliipreid edasi. Ta sammud olid rasked ja üks kummik hõõrus kanda verele.
Lõpuks paistis eemalt linnakuma ja pea jõudis tüdruk suurte majade vahele, kus oli palju raudteerööpaid ja kõrgeid prožektoreid. Elspet tundis, kuidas tehisvalgus ta silmadele haiget teeb. Tuul puhus ja kuu tuli pilve tagant välja. Elspet vaatas otse taevasse ja lasi koera rihmal käest kukkuda. Ühtäkki sai talle kõik selgeks. Kuum veri jäi tüdruku soontes korraks seisma ja tarretas ta võikasse poosi. Koer niuksatas valjult ja astus paar sammu eemale. Elspeti lihased lõdvenesid ja ta heitis kiire pilgu koerale. Sellest piisas – krants tõmbas saba jalge vahele ja jooksis teadmatusse.
Eemal valvuriputkas magas öövaht, kes ei teinud oma tööd ja ei vaadanud aknast välja. Seetõttu ei näinud ta kuidas keegi neiu tema akna alla rohelised plastikhelmed riputas ja seejärel ulgudes neljakäpukil tagasi metsa poole jookis.
Hea .
M.