Meetilk mööda pruuni ihu
päiksevalgust murrab,
silmad sule, august suhu
maitseks veel vaid korra.
Hambad ristis
käevart sihtis
ja siis nõela veeni pistis,
soojust mesilane süstis.
Talvevaruks rasva alla,
aseaineks kallerduma,
lohutuseks tarretuma,
seda, mida meie ise
ei sünteesi ja ei lase
lumega ja poriga
haiges hinges tekkida.
Suve vereringesse,
sule suhkrust kapslisse!