Võib-olla paljuski Camus’ mõtete tagajärjena, kindlasti ka muid mõtteid lisatud, tekkis tahtmine kirjutada absurdist. Mis võiks olla absurd? Jätkem selle sedapuhku kirjeldamata.
Mõtlesin, et alustaks juttu meie maailma üldisest kirjeldusest, laskumata pisiasjadesse, mis ehk paljudel juba ammu teada on. Ja tiivustatuna filosoofilistest, ehk pigem elule vastavatest tõdedest (kuidas kellelegi) võiks väita, et maailmas eksisteerib kaks äärmust ja inimene asub nende keskpunktis. Äärmusteks oleksid esiteks: reaalsus, mida keegi meist pole võimeline tunnetama sellisena nagu ta on ja teiseks: illusioon maailmast ja sellest samas reaalsusest. Nende erinevused võivad olla loomulikult tohutud. Antud juhul: lausa äärmuslikud.
Keegi pole võimeline maailma tajuma sellisena, nagu ta on. Me vaid saame ümbritsevast aru sellisena, nagu me seda näeme. Me näeme maailma tohutult abstraktselt, võrreldes Reaalsusega. Paneme reaalsustele, sündmustele ja kõigele muule nimetused, et saaksime seda lihtsamalt hoomata. Või veelgi kaudsem pilguheit reaalsusele: pilt, diagramm, kujutus millestki, mis on väidetavalt olemas. Aatomid, elektronid, päikesesüsteem ja planeetide mõõtmed jne… jah, aga kas me oskame seda tunnetada sellisena, nagu ta on? Ei! Mikro- ja makromaailm jääb meile alati võõraks. See ongi reaalsus. Meie asume selle keskel. Me asume ühel pisikesel planeedil Maa, mis on vaid killuke kogu sellest suurest reaalsusest, mis meid ümbritseb. Ja ometi taipame nõnda vähe, me lihtsalt pole suutelised rohkemat nägema.
Ja teiseks äärmuseks oleks illusioon. Ehk see sama pilguheit maailmale, millisena me seda näeme. Kas see on absurd? Võrreldes reaalsusega, tegelikult toimub ja eksisteerib, siis võiks ju väita, et jah, on küll. Ja jäämegi sedapuhku selle juurde. Siiski elades selles absurdis, tunnetame tihti erinevaid selgushetki, mis paneb meid endi arvates nägema maailma sellisena, nagu ta Tegelikult on. Ka see on absurd. Üks absurd viib teiseni, väljapääs aga asub väljaspool meie nägemis, tunnetamis ja mõtlemisvõimet, väljaspool sümboleid. Siit selgub, et kogu meie elu kui selline ongi täielikult absurd. Ka minu mõtted hetkel on absurd. Vaade ja lootus vähegi aimata, mis on Tegelikult, see on täpselt sama moodi selgushetk absurdis nagu teisedki.
Öeldakse, et tee ühest äärmusest teise on lühike. Nii võiks meie äärmuslikke tunneteelamusi ette kujutada kui sirgjoonelisi sähvatusi eluradadel ühest absurdiäärmusest teise, kusjuures see tabamata Reaalsus asub täpselt meie keskel ja meie ümber. Oleme valgustundlikud loomad, kes pimeduses pekslevad vastu klaasi ega saa kunagi tunda valguse heledat maiku. Vaid selle kuma on meile kaugelt õrritavana helendamas.
Ja et elus püsida? Reaalsus oleks meile talumatu. Samuti on talumatu iga äärmus illusioonis, mis kaotab endast reaalsuse tunnetatava ja ihaldatava maigu. Et elus püsida, peame viibima keskel. Seal, kus alati asume ja oleme asunud. Isegi kui me seda väga sooviksime, mulle näib, ei suudaks me püüda Valgust, seda Reaalsust, millest me kõik unistame.
***
Öötunnil kirjutatud segane arutelu iseendaga. Mõtlesin essee taolist asja kirja panna. Väga segane ja viimistlemata ning põhjalikumalt läbimõtlemata tegelikult:P