“… kunst on piiritu, ta tunneb ähmaselt, kui kaugel on ta eesmärgist, ning samal ajal kui teised on temast võib-olla vaimustuses, on ta kurb, et ei suuda veel jõuda selleni, kuhu talle suur geenius ainult nagu kauge päike teed näitab…” Ludwig van Beethoven
Mõtlesin, et alustaks oma esseed sellise lausega. Mainitud tsitaat seletaks ehk kunsti piiritust, seda nii aja kui suuna kohapealt. Kunst on lõputu, mille ‘kaugust’ määrab vaid aeg. Kunst on surematu, jälg kunstist jääb alati elama, nagu elavad ka meie endi kujutelmad ja illusioonid meie sees… Miski siin maailmas ju ei kao, vaid muundub ühest olekust teise…
…aga teemaks loomingulisus, kunst. Ilmselt võiks nimetada pea igat loominguliiki kunstiks. Öeldakse ju “kunstiinimene”, samas ka “vaimuinimene”… ja näiteks muusika puhul – klaverikunstnik. Ehk võib mõnes mõttes kõik olla kunst, looming, olgu selleks luule, kirjandus, muusika või mõni muu kunstiliik…
Aga milles seisneb kunst? Vastust ma sellele ei tea, aga sellest mõelda võiks ju mitmeti. Kunst on omamoodi võimalus väljumaks sellest reaalsusest, milles viibime. Kunst on kui reaalsus läbi ‘ebareaalsete’ silmade, mis on meile arusaadav, äratuntav, samas ka huvitav ja uudne. Miks seda nii väga vajame? Ehk seepärast, kuna inimene otsib alati midagi uut. Laps tunneb rõõmu väikestest asjadest, mis näivad algselt uudsetena, viimaks harjudes nendega ja leides enesele uued huvid… ja nõnda läbi kogu elutee. Arvan, et geniaalne kunst laiemas mõttes (looming) on midagi, mis on ka korduvalt kogedes meeldejääv ja tekitab elamusi… Vaid korra elamusi tekitav ‘kunst’ – see on mööduv, mis kaob peagi aegade hämarusse, muutub märkamatuks. Kunstis peab olema midagi originaalset, meeldejäävat, ootamatut, samas lihtsat, miks mitte ka keerulist… Räägitakse, et hea looming on see, milles on 50% uut ja 50% vana. Vana tagab äratuntavuse, seostatuse, mõistmise… Uus tagab originaalsuse, midagi, mis teeb teistest eristatavaks, meeldejäävaks… Piirid ja reeglid uue ja vana vahel moodustame meie ise. Siiski näib, et pole reeglit, mida ‘ilusama’ nimel rikkuda ei võiks. Ehkki sellest ilust me ise tihti aru saada ei pruugi ja see ilu võib peituda ehk tulevikus, minevikus, mõnes muus hetkes või Paigas.
Areng ja muutumine on meie (üldisemas mõttes tasakaalustatud) maailmale loomulik. Tee unistustesse, fantaasiatesse, milles loomus meil vahel viibida laseb, on tihti lausa ideaalne võimalus ‘põgeneda’ paika unistustelävel, vabastamaks sellest vahel karmi ja monotoonsena näivast reaalsusest… Ehk olematu, kauge, kujuteldav on ikka ilusam kui hetk, milles viibime, seda enam, et unistustes elamine lubab kasutada piiramatul hulgal fantaasiat ja tegelikke, alateadlikke soove. Loomulikult võib kunst olla samapalju ka n-ö reaalse eluga seotud. Tegelikult pole sel ju tähtsust, sest mida me suudame mõelda, see on meie jaoks ka olemas… Tunded, mõistus mida kunst meis mõjutab, jäävad ja elavad meis endis…
Kunst võib olla ilus, samas ka traagiline, mis ei pruugi tähendada ilu. Kui mõelda loomingule ja selle loojale, nende seostatusele, võib ehk siiski öelda, et paljuski suudab loodav edasi anda vaid looja enda kujutluspilti, mis seostub kogejale vaid tema enese mõttemaailmaga… Ükski inimene ei saa iial 100% läbi näha teise inimese maailma. Alati seostub kõik vaid iseenese ja kogetuga – muusika loob kujutluspilte ennekõike enese elust, mälestustest, unistustest, mis on tajutavad vaid läbi iseenese arusaamade, sama käib ka luule ja muu kunsti kohta… Ehk ongi nii, et kunst on oskus inimesel kujutada reaalsust, või siis mitte reaalsust… Ja äratundmisrõõm, tee kujutlusmaailma seda väärtuslikum. Midagi, mis tuleb südamest, läheb südamesse…
Maailmas valitseb tasakaal. Must-valge, hea-halb (kui nii võib nimetada) jne, kunst on ennekõike vaimne, mille loomist soodustab vaimsus, pärsib materiaalsus…
Mõelgem…
Kui inimesed saaksid elada vaid koobastes, ega näeks iialgi otsest päikesevalgust, vaid üksnes selle kuma koopaavarusest, kas siis ka iga pisemgi varjumäng koopa seinal oleks Kunst… või võiks areneda kui eraldi kunstisuunaks, nagu on inimarengule vastavalt on loodud muusika, luule (mida mõistame tänu meie endi loodud märgisüsteemile - keelele)…………? Sest see Kunst – varjudemäng - on nende koopainimeste jaoks nende endi piiride avardamine? See ongi kunst!?