.. ega enne ju ei vaata
seljataha pöördu..
kui ehk enam ei kuule
ka vaimusilma häält..
siis ei ole enam,
vaid sinu enda hääl..

Ma olen üksi
kui valge liivane rand
vaikse õhtuse ookeaniga
tuulega mis puhub õrnalt idast
päikesga mis tuhmub ja vajub pimedusse
tunnen soojust ja väikseid liivaterakesi oma talla all
Aga, ma olen üksi
igavesti

“Ainult üksi ollaks tõeliselt vabad.” Alliksaar

Et kui oleks kõik taevani lihtne ja rahulik,
et kui oleks,
siis poleks liikumist,
ei alla ega üles.

Üha rohkem imetlen neid tedretäppe.
Üha rohkem vajun sügavale suurde.

.. ja selle tantsu jaoks on ikka vaja kahte.

… ei ole siia ruumi ammu endast jälgesid jätnud, ei tea, kas enam oskangi …

Sinise taeva
tihkusest paistmas soojad
Päikesenupud

1

janune läheb läbi kõrbe
leidmata asulat, inimesi, taimi
ta peatub
ohkab
vaatab
ja kõnnib edasi
mööda lõputut liivarada

2

jooksen tundmatus suunas
tagasi üritan mitte kaeda
siiski
uudishimust tahan teada
kas kivikuju liigub kas
liigub

3

vihane ämblik
kudus ukseavas võrku
saak tuli
jäi kinni
ja ei saanud enam lahti
niidid põimusid tema
jäsemeid
tugevalt pitsitasid kaela
armu ei antud
vaid piinlev ohver
imeti elujõust tühjaks

4

oma…
mis on sinu oma?
õieti midagi pole
esemed on lihttööliste poolt valmistatud
korter on linna oma
mets riigi valduses
riik looduse jõudude vallas
ja maailm deemonite rüppes
Ja inimene, kes sa oled siin kõige väiksem,
ei saa kunagi …
Aga paljud püüavad.

5
hea seegi

Sa ei oska mind armastada.
Me oleme liiga erinevad.
Ma annan endast liiga palju, saamata sama vastu.
Me oleme kaua koos olnud, kuid sa pole ikka muutunud. Ja mina näen sinus vaid tobu, kes ei suudagi minust hoolida samal viisil.
Ma ei saa sinust mõnikord aru ja pärast näen, et oled mõistmatu, solvud kergelt ning hoolid vaid iseendast.
Ma nüüd hoolin ka.
Ja ma ei vihka sind. Vaid põlgan selle valu pärast, mis oled põhjustanud oma rumaluse, ignorantsuse ja selle pärast, kes sa pole ega ei saa kunagi olema.
Sul oli aega end muuta, kuid siiamaani pole sa see, kes oleks mind väärt.
Armastus on pime, aga aeg on muutuda. Ei saa armastada endast vähem, vaid samaväärset.
Niisiis, kõik.
Ja sa ise ei teagi seda, vaid arvad, et maailm on endiselt keskpärane ja sul on suuremaid probleeme.

kallaks vaid vihma
mis uputaks keha
viiks allavoolu kaasa
ei peaks enam mõtlema
vaevlema
piinlema
olema
ainult veel viimane silmapilgutus
ja ohe
ning kõik
on läinud

tuleb alla anda
ning juba voolab keha allavoolu
elutu olend
millest pole kellelegi kasu
isegi mitte temale endale

kergem on oodata vihma
ja ojasid
kui ehitada päästeparv
mis hoiab vee peal

Mehed on olevused, kes sõltuvad naistest ning elavad nende armastusest. Ometi ei suuda ükski mehepoeg rahuldada ühtegi naise kapriisi. Naised, nagu mehedki, toituvad armastusest. Kuid selle vahega, et naised on tolerantsemad selle suhtes, kui nendele peale astutakse (ehk järgmine kord nii ei tee!). Kahjuks eksib nõrgem sugupool nii tihti - ikka ja jälle ei arvestata nendega ning võetakse kui potilille. Ning sealt need esimesed valearvamused tulevad.
1. Mees armastab vaid iseennast. (Mees armastab vaid naist, kuid tal ei ole antud kaasa vajalikke vahendeid naist õnnelikuks teha. Meestesse ei ole kodeeritud sallimine ja tunnetega arvestamine.)
2. Naine ei suuda õnnelik olla mehe kõrval. (Suhteks on vaja mõlema poole koostööd ja ränka vaeva.)

Teiseks tooksin välja teada-tuntud probleemi - petmine. Kes ja miks?

Vanasõnaga -
sõpra tunneme hädas.
Aga sõbrannat?

“Ema.” ütleb poeg köögiuksest sisse jalutades, hoides käest kinni oma tüdrukul. Ema peseb parasjagu nõusid, vaatab üle parema õla ja küsib:
“Mis on?”
Poeg jätkab: “Meil on sulle üks jutt, äkki sa jätad pooleli ja istud korraks?” Ema keerab kraani kinni, kuivatab käed ja istub köögilaua taha:
“No andke tulla.”
Poeg toetub oma tüdrukuga põrandale seljaga vastu seina ning võtab tema käe endale sülle:
“Mõtlesime siin kahekesi, et me peaks sinuga rääkima, et vältida hilisemaid ehmatusi, mis sind tabada võivad.” Tüdruk noogutab. Ema nägu muutub tõsisemaks ja ta küsib šarkastiliselt:
“No nii, millega te nüüd hakkama saite?”
“Nii,” alustab poeg, “nagu sa tead, elame me nüüd juba mõnda aega koos ja kahel just oma elu alustavatel noortel tuleb ikka ette seikluste otsinguil ühiseid muresid ja probleeme.” Tüdruk muigab ja poeg jätkab: