Ta mängis ennastunustanult suveõhtuse metsaoja kaldal. Ajal, mil päike veel oma viimaseid kullendavaid kiiri läbi puuokste piiluda laskis. Poiss tantsis helkleva oja ees kaerajaani. Nii nagu peab – käed puusas ja puha. Ja üsna hästi tuli välja.
Tegelikult oleks ta juba ammu pidanud kodu poole teel olema aga ümberringi oli nii ilus, et poiss ei pannud loojuvat päikest tähelegi, aina naeris ja tantsis.
No poiss on ka alles 5-aastane. Metsa oli ta tulnud juba pärastlõunal, siis kui ema ja isa korraks linna pidid sõitma… tema aga ei saanud kaasa minna, kuna raha polnud nii palju. Ja üldsegi oli poisil vanem vend Mihkel, kes tema eest hoolitsema pidi. See 16-aastane vennaraas läks aga küüni oma mootorratast putitama ja siis lipsas pisike poiss kodust minema ning silkas metsa poole. Ta teadis,et ta ei tohi sinna üksinda minna. Aga seda rohkem ta sinna minna tahtis. Alles eile oli naabritüdruk Liisa õhinal jutustanud, mida kõike metsas näha võib – millised puud ja põõsad ning oravad on ning oh, kui ilus on oja kaldal. Loomulikult oli väike piiga luisanud,et seal üksinda käis…
Nüüd oli ka pisike poiss kõike oma silmaga näha tahtnud ning seal ta siis tantsib - oja kaldal, viimaste päikesekiirte käes.
Vahepeal on tema emme ja issi linnast koju jõudnud, kumbagi poega pole ent kusagil näha. Tüki hõikumise peale jookseb küünist välja Mihkel, kes samuti pole kellaaega tähele pannud. Oma venna kohta ei oska ta aga midagi öelda. Kuna õues hakkab juba hämarduma on kõik väga mures, pereema ei pea vastu ning hakkab lõpuks lohutamatult nutma. Mihkel jääb koos emaga koju, pereisa kogub aga naabrid kokku ning üheskoos asutakse pisipoega otsima.
Pisike poiss on aga endiselt täiesti muretu. Ta märkab,et hakkab pimenema, ent selle asemel et kusagile liikuda seab ta end vahvalt puu oksa peale pikali. Ikkagi selline suur ja lai puuoks on, mis küünitab toredalt hõbeleva jõe kohale. Siia võib kasvõi magama jääda! Ja magama poiss jääbki.
Ta näeb unes, kuidas ta endiselt oja kaldal tantsib, ent nüüd ei tantsi ta üksinda. Oo ei, nüüd tantsib ta koos metshaldjatega! No need samad haldjapiigad, kes vanaema muinasjuttudeski on, aga neid on hästi palju ja nad kõik on sama pisikesed kui poiss ise. Haldjad on aga tüdrukud. Pikkade heledate juustega, mis lehvivad tuules ja säravad ilusti loojuvas päikeses. Poiss on nii õnnelik ja naeratab läbi unegi.
Kuid ta ei tea, kui palju on neid inimesi, kes tema pärast muretsevad ja teda mööda metsa taga otsivad. Ning ta emakene nutab kodus. Ja vend Mihkel vaevleb süümepiinades, et väikevenna niimoodi unarusse jättis. Poiss ei tea ka seda, et niimoodi oksa peal magada on väga ohtlik, sest ta võib end liigutades vette kukkuda. Ja prauh, keset ilusat unenägu ta sinna kukubki! Enam ei ole haldjaid koos temaga tantsimas, nüüd on kõik ümberringi märg ja pime ning poiss tõmbab vett suhu ja ninna. Ja ta tunneb, kuidas ta pea kaob vee alla. Poiss ei oska ju veel ujuda! Ta vajub. Kui ta vaid näeks kui lähedal on kallas ja kui madal on põhi. Aga ta ei näe, sest ta kardab ja tunneb, et vajub ning vajub, ent lõpuks tundub talle,et näeb taas ühte rõõmsat haldjat ning ka poiss naeratab talle…
Väga varajasel hommikutunnil ei suuda poisi emagi enam kodus püsida, ka tema läheb otsima. Mihklil ta kaasa tulla ei luba, jääb muidu veel teinegi laps kaduma.
Kõigepealt leiab ema teised otsijad, kes parasjagu kokku tulnud,et koos mööda jõge edasi liikuda – öösel oli otsitud sügavamast metsast ja lagendike ümbrusest, nüüd tuli jõe äär samuti läbi käia. Miks ei otsinud osad teist juba öösel jõe äärest, pärib ahastav ema ja hakkab meeste ees kiirelt kiirelt sammuma.
Kümne minuti pärast kaigub terve mets ja ümberkaudne küla ühe ema ehmunud karjatusest ning isa murdunud häälest. Nad leidsid üles oma väikese poja. Nii rahulikult lebas ta kaldaäärses vees, silmad lahti ja nägu koguni naerul…
Vaid kümne minuti kaugusel ojakese veeres lamas nende pisike poiss.