Kõik juhtus siis kui ma olin 11-aastane. Igal selgel ööl vaatasime me isaga tähti. Mulle meeldis temaga esimeste valguskiirteni üleval istuda ja rääkida. Ma aina pärisin taeva ja tähtede kohta ning tema oskas alati vastata.
Kord aga küsisin temalt tähtede tekkimise kohta… Tol öösel oli isa väga imelik, nii kurb ja kuidagi eemalolev, nagu mind polekski seal olnud. Minu küsimuse peale ta vaid mühatas kergelt ning vastas napisõnaliselt: “Nii kurb on olla üksi”. Vastus ajas mind segadusse. “Mida ta sellega mõtles?”, ei saanud ma aru. Kahjuks jäi tol õhtul selgus saamata.
Kaks nädalat hiljem mu isa suri. Ma ei hakka rääkima miks või kuidas ta suri, see oleks mõttetu. Teda lihtsalt ei olnud enam! Minu isa ei olnud enam.
Tema matustel vaatasin, kuidas mu ema teeseldes pisaraid kiskus, ta polnud kunagi isast tõsiselt hoolinud ning mina olin üks soovimatu põngerjas, keskkooliaegse suhte tagajärg. Ma teadsin seda.
Kahel järgneval päeval keeldusin ma oma toast väljumast, ma ei söönud ega joonud midagi. Lihtsalt lebasin voodil, nägu pisaraist märg, isa pilt vastu rinda surutud. Kolmandal ööl ei saanud ma enam magada ja esimest korda peale isa surma vaatasin aknast tähistaevast. Nii ilus oli see! Ja ainult mina vaatasin seda siit aknast. Äkki tulid mul meelde isa sõnad. “Üksi?”, mõtlesin, ega saanud endiselt aru, mida isa sellega öelda oli tahtnud.
Järgmise minuti jooksul jõudsin panna selga jope ning kihutada sellest majast tuhatnelja minema. Ma jooksin ja jooksin ja jooksin. Kuhu? Ma jooksin oma isa hauale. Õues oli nii külm… Nii külm. Jõudsin kohale ja viskusin ta hauale siruli, ise aina nuttes ja nuttes, silmad kinni. “Nii kurb on olla üksi!”, laususin üha uuesti ja uuesti.
Äkki tundsin maapinda jalge alt kaduvat. Õigemini kadus haud, maapind jäi siiski alles. Ehmudes avasin silmad…
Haihtunud oli kuukiirteta sünge surnuaed, selle rauast väravad ja tuules kohisevad leinakased. Ma olin kusagil mujal. Ma ei teadnud kus, aga mind ümbritsesid ainult tähed. Suuremad. Väiksemad. Säravamad. Tuhmimad. Ainult tähed. Ja mina. Ma isegi ei mõelnud, kuidas ma sinna sain, sest seal oli nii ilus. Kirjeldamatu. Lummav. Tükk aega seisin ja vaatasin ringi, kuni äkki kuulsin mingit häält. Ma ei saanud aru, kust see tuleb. See oli mu ümber, see kostis kõikjalt. Mis see oli? Ka seda ma ei teadnud. Hetkeks jäi kõik vaikseks. Hakkasin juba arvama,et kujutasin kõike ette, siis aga kuulsin seda uuesti. Seekord kostis see lähemalt…ja see lähenes veelgi. Ma vaatasin selja taha - seal see oli. Õigemini, Tema! Ma pole nii kurba ilmet enne näinud. Nii südantlõhestav! Nii läbitungivad silmad. Nii üksinda. Ja ometi nii täiuslik! Ja enam ei kuulnud ma midagi, sest see… Tema oli vait jäänud. “Miks ta ei küsi midagi?”, mõtlesin, ega taibanud,et vaikin ka ise. Jälgisin teda edasi.
Silmapilgu vältel ilmus tema kõrvale üks silmipimestavalt kaunis vanker. Hõbedane oli see. Ja selle ees olid… Kaks Pegasust? Ei, ma eksisin - need olid hoopis kaks valget tuvi. See jumalik isik astus vankrile. Ta seisatas ja libistas oma pilgu üle kogu mu keha. Mõttes naersin,et küllap ta imestab mu veidra väljanägemise üle. Olin ma ju kodus öösärgile vaid jope peale tõmmanud, ent tulnud paljajalu.
Äkitselt ta liigutas. See toimus nii äkki,et ma tahtmatult võpatasin. Seda märgates ta nägu justkui tõmbles korra ning ta viipas mulle. Ta tahtis, et ma temaga läheksin. Hetke ajel hakkasingi sinnapoole astuma, aga korraks ikkagi peatusin. Nüüd märkasin,et ta silmad olid punased.
Minu ebalemise peale lõi ta oma silmad maha, muutudes veelgi kurvemaks. Ta tegi silmadega imelikke liigutusi. Arvasin,et ta purskab kohe nutma, kuid ta põsele langes vaid üks pisar. Tahtsin talle öelda,et ta ei kurvastaks ning,et ma tulen ikkagi temaga, ent vanker, millel ta seisis sööstis järsult minema, jättes õhku rippuma tema sillerdava pisara. Tahtsin seda puudutada, kuna oli kummaline,et ta seal niimoodi rippus. Taas ei jõudnud ma midagi teha, kuna pisar hakkas imelikult värisema. Tahtsin eemalduda, ent siiski lähenesin sellele! Otse minu silme ees muutus see üksik pisar säravaks täheks. TAEVATÄHEKS! “Tema pisarad muutuvad tähtedeks”, mõtlesin. Ja siis ma ärkasin.
Olin tagasi sünges surnuaias, ma ei nutnud enam ja endine süngus ei tundunudki tegelikult enam nii süngena. Vaatasin taevasse ja nägin seal üht tähte heledalt säramas. Nii heledalt, nagu ma polnud veel ühtegi tähte säramas näinud. Tundus, nagu see täht lausa valgustaks minu isa hauda. Ja ma sain aru, mida isa oma sõnadega mõtles. “Kuidas tekivad tähed?”, olin pärinud… “Tähekutsari pisaraist sõites üksinda vankri peal…”