Nende küla oli suvesaar keset talve. Nad olid suverahvas. Nad pidasid põldu ja elasid leivast. Ja nad olid sellega rahul.
See polnud alati nii olnud. Nende esivanemad olid olnud talverahvas. Nad olid paksudesse karusnahkadesse mässituna ringi rännanud, elatudes nendest karmidest loomadest, kes karmis kliimas olid ellu suutnud jääda. Nad olid elanud telkides ja lumeonnides, põletades sooja saamiseks surnud samblaid ja kõrrelisi - puud polnud talves vastu pidanud. Ja ilmselt oleks inimesi tabanud sama saatus, mis puid, kui poleks sündinud üks eriliste võimega laps.
Last hüüti Päikesepojaks müütilise suure tähe järgi, mis juttude järgi kunagi maad oli valgustanud. Mõned inimesed väitsid, et nad on Päikest näinud, aga neid peeti valetajaiks või siis arvati, et nad on näinud Siiriust või Põhjatähte või virmalisi, mis mingil põhjusel erakordselt eredad olnud olid.
Laps oli olnud sama müütiliste võimetega kui legendaarne täht. Julm talv ei soosinud laste ellujäämist ja enamik neist suri enne aastaseks saamist. Aga tema kasvas üles ja lõi suve.
Ta oli rännanud koos oma rahvaga põhja poole, sest miskipärast tahtis Päikesepoeg mingisse kindlasse kohta jõuda.
Ja peale kahte kuud rändamist jõudis ta sinna.
See koht polnud mingil moel eriline. Välja arvatud ühel väga-väga erilisel moel.
Seal kasvas üks puu.Üks asi, mida inimesed oli pidanud legendiks. Üks ime keset suurt lumeund.
Ja Päikesepoeg oli võtnud puu ümbert kinni ja loonud kevade ja suve. Taevas oli näha müütiline Päike. Lumi sulas, paljastades musta maa. Maa, mis oli täis väge ja milles magasid pikka talveund taimede seemned.
Ja inimesed õppisid põldu harima ja nad jäid ellu.
Päikesepoeg suri sada aastat peale esimest suve. Varem polnud inimestel aastaid ega päevi olnud, oli vaid igavene talv. Nüüd olid neil aga kevaded ja sügised aga põhiliselt ikkagi suvi. Soe suvi, mille läbimõõt oli paarsada kilomeetrit.
Peale Päikesepoja surma hakkas aga talv naasma. Ent Päikesepoeg oli sedda ette näinud. Ta oli istutanud puid ja otsinud lapsi, kelles oli Päikest ja neid õpetanud.
Ent järgmised Päikesepojad olid palju nõrgemad. Nad pidid hoidma tihedate salude keskele ja sealt mitte kunagi lahkuma, samas kui Päikesepoeg oli kogu üle suvemaa ringi uidanud.
Ja ikkagi kuivas suvemaa kokku jättes järele vaid üksikud mõnekilomeetrise läbimõõduga saared, mille keskel elasid päikesemehed.
Siiski sellest piisas. Päikesemehed otsisid endale järglasi ja lasid suvede äärealadele puid istutada, et järgmise põlve suvemaid laiendada. Ja mõned suvemaad ühendati ja nende vahel käisid rännumehed ja kaubavahetus.
Siis muutus aga talv veelgi karmimaks. Talv surus julmalt tagasi vahepeal kasvanud suvemaade piire ja hävitas need, kes julgesid temasse astuda. Talv oli julm ja ei andestanud. Talv hävitas vahel mõne suveriigi, kui vana päikesemees suri ja uut poldud leitud. Talv valitses taas, jättes alles vaid mõned üksikud suvekindlused, mida ta agaralt piiras.
Ent sellegipoolest pidasid inimesed vastu ja elasid rahulikult oma suvedes ja unustasid Talve.
Aga talv ei unustanud neid.
Sest samal ajal kui inimesed oma suvesaartes põldu harisid ja leiba sõid, vehklesid talves virmalised, lauldes hääletut valget külma laulu kahe järjestikkuse hetke vahelises igavikus.
***
”Ema, mis on lume taga?”
Ago küsis selle küsimuse esimest korda, kui ta oli viieaastane. Ja ema andis talle selle vastuse. Aga Ago küsis seda paar kuud hiljem uuesti. Ja ema andis taas selle sama vastuse.
***
Ja Ago hakkas seda järjest tihedamini küsima, kuni jäi nii, et ta küsis seda iga pühapäev peale kojutulekut. Ja ema vastas talle alati nende ühtede sõnadega - ”Lume taga on lumi, Ago. Ainult jää ja öö ja lumi.”
Ja nii jäi.
***
Lumi sadas vaikselt väljaspool piiri. Piiri sees ei sadanud. Mitte kunagi. Piiri sees oli soe. Piirist väljas oli külm. Ago polnud ise kunagi piirist väljas käinud, aga ta teadis ometi seda.
Ta istus oma kivile, mis õnnelikul kombel oli jäänud just napilt piirist sissepoole ja hakkas lumesadu vaatama. Kui sa olid piirist kaugel, siis nägid sa vaid suve. Suve ja heledat seina selle ääres.
Aga kui sa läksid lähedale ja panid oma näo sentimeetrite kaugusele seinast, siis nägid sa välja. Siis nägid sa talve ja igavest lumesadu. Siis nägid sa vaikust, igikestvat vaikust, millesse oli segatud vaid langeva lume hääl.
Ago oli alati, kui tal aega oli, lund vaadanud. Ta oli näinud seda esimest korda viieaastasena ja käis nüüd igal pühapäeval sellel vanal mornil hallil kivil istumas ja lund vaatamas. Teised siin ei käinud. Neid ei tõmmanud lihtsalt lumi. See ei olnud ohtlik. Ago oli päikesemehelt järele küsinud. Kui sa piiri sees püsisid, siis polnud mingit ohtu. Kui sa piirist välja läksid, siis oli ohtu muidugi rohkem kui küll. John polnud kunagi seal väljas käinud; ta lihtsalt ei näinud vajadust. Aga ta vaatas ja ei tüdinud eal.
***
Mesilased sumisesid.
Keegi ei teadnud, kust mesilased tulnud olid, aga arvati, et see on Päikesepoja töö. Päikesepoja kaela oli üleüldse hea igasugu vastamata küsimusi sokutada - näiteks kust tulid mesilased, kust tulid taimed, miks aastaajad vahelduvad ja mis on lume taga.
Mesilased sumisesid, kui nad nõmmel lendasid. Nad otsisid lilli ja taimi, et korjata suvenestet või mett, nagu mõned seda kutsusid.
Mesilased olid ainsad, kes Ao seltsis käisid, kui ta talve jälgis. Kivi ümber nõmmel kasvas kanarbikku ja nõmmeliivateed.
Väljaspool piiri kasvasid hanged.
***
Kivi oli kadunud.
Ago vaatas kivi koha mitu korda üle. Ta tuulas läbi mitmeid hektareid maad, vaatas metsa äärde ja küsis kanarbikult nõu.
Ei midagi.
Kivi oli kadunud. Täiesti, jäljetult, sajaprotsendiliselt kadunud.
Ago istus nõutult maha.
Siis hakkas ta täheldama ja muid detaile.
Osa taimestikust oli kadunud. See osa, mis oli meeter maad piirist. Ja ülejäänud taimestik oli liikunud nii umbes meeter maad piiri poole.
Ago polnud rumal poiss. Ta pani üsna kiiresti kaks ja kaks kokku.
Mitte taimestik polnud liikunud, vaid üsna ilmselgelt oli seda teinud piir.
John kahvatas. See läks kogu tema senise maailmavaaatega vastuollu. Piir oli midagi, mis oli püsiv; samahästi võinuks päike kustuda, tähed taevast alla langeda ja kuu kukkuda.
Ta vaatab veel korra, kas see on ikka nii.
Ta vaatab, kas kivi on teisel pool piiri.
Ago hingas sisse ja astus üle piiri.
See polnudki külm.
Kivi oli seal, lebades tema ees tasakesi.
Aga Ago ei pannud seda tähelegi. Sest kivi, mis oli Johnist pea pool pead pikem, näis nüüd nii väiksena.
Nii väike, võrreldes selle tohutu valge avarusega, mis teda ümbritses. See oli laiem kui kujutlusvõime või sügishommiku rõõm ja ta kutsus Ao kaasa kaugele.
Ja taevas paistis kaunis kummastav kuma.
Virmalised vehklesid tasakesi ja Ago tundis end väga väiksena.
Need kutsusid.
Ago ronis kivi otsa ja sirutas käed taeva poole, et saada lähemale, veel lähemale.
Näis nagu oleksid virmalised naernud.
Kivi on ju nii naeruväärselt väike ja selle otsa ronimine ei aita ju põrmugi, sa rumalukene. Aga pole hullu, pole hullu. Tule meie juurde, me õpetame sind ja kanname su eest hoolt. Tule-tule, ära karda. Me ei tee sulle haiget.
Ago kõhkles veidi ja kukutas siis end kivi otsast maha ja hakkas virmaliste poole kõndima.
Just nii. Tubli poiss. Tule meie juurde.
Virmalised särasid julgustavalt. Roheline kuma meelitas ja kutsus ja peagi oligi kivi ja küla muutunud vaid punktiks tema selja taga.
Tema paljaste taldade all sulas lumi ja tal ei olnud külm. Ta kõndis edasi justkui mingist sisemisest väest edasikantuna.
Ago õhetas. Ta oli justkui palavikus. Ta pidi kohe, nüüd, ruttu virmaliste juurde saama. Lumi sulas tema ümber nagu varakevadel.
”Ma tulen! Ma tulen!” hüüdis ta.
Ja siis jäid virmalised vait.
Taevas oli pime.
Ago vaatas ümberringi.
Kõik oli pime.
Tal hakkas külm.
Ja siis hakkas sadama lund.
Ja varsti oli tema kohal, ees ja ümber ainult lumi.
Ainult öö ja jää ja lumi.