Novellikesekene…Palun seda lugeda rahulikus tempos, äreva häälega ja lõppu ei tasu piiluda!!!!!!
Tädi ja karu
On karge ja selge suvehommik. Üksikud pilvetombud sõuavad taevas kui vahukooretupsukesed, linnukesed sädistavad lõbusalt ja hüplevad oksalt oksale. Päike on just tõusnud ning tema õrn helekollane kuma valgustab übritsevaid maju. Tänav on peaaegu täiesti inimtühi, justkui polekski maailmas kedagi. Kedagi peale tädikese, kes kärmelt mööda tolmunud tänavat edasi sibab. Tundub, et tal on kiire. Aeg-ajalt vaatab ta hirmunult suurte silmadega selja taha, seisatab ja kõnnib siis edasi. Veel kiiremini. Ta peaaegu jookseb. Siis vaatab kella ja jääb äkitselt seisma. Tädike silmab eemal rohelist pargipinki ja võtab suuna sinna poole, mõeldes endamisi: “Rahu, ainult rahu. Kõik saab korda. Pole tarvis kiirustada, aega veel on. Aga mis saab siis, kui ma sellega hakkama ei saa?!” Nii mõeldes istub tädike jahedale pargipingile, tõmbab salli kõvemini ümber kaela ja otsib oma kulunud pruunist kandekotist välja pooliku saiajupi. Ta närib seda suure isuga nagu poleks juba tükil ajal midagi hamba alla pistnud. Valmis saanud, tõuseb naine otsustavalt püsti ja kõnnib tikksirge seljaga edasi. Mida kauem ta kõnnib, seda aeglasemaks muutub samm ja seda rohkem ta kössi tõmbub. Tädi kardab.
Äkki jõuab ta uhke ja suursuguse maja ukselävele, pühib hoolega jalgu ning avab siis suure jõupingutusega halli, hirmuäratavalt kääksuva ukse, mis on aastatega rooste läinud. Nüüd kõnnib tädike mööda pikka helesinist koridori, mis tundub lõputu. Ta kõnnib koridori lõppu ja peatub siis viimase ukse juures. Uksel seisab :KARU. Tädike võpatab, taganeb ja vaatab abiotsivalt ringi. Ta tunneb, kuidas kõik sees keerama hakkab. Ta tahab istuda. Ukse ees ongi sobiv pink, millel jalgu puhata. Tädike istubki ja jõllitab klaasistunud pilguga sinise vastasseina sisse kulunud laiku.
“Nüüd ma olen küll kadunud. Karu… Mida ma tegema pean? Äkki oleks targem minema joosta? Ei. Nüüd on liiga hilja. Tulgu mis tuleb, “ arutleb ta endamisi. Siis aga kuuleb Tädi ukse tagant tõelist mõminat. “Ei. Nüüd aitab, ma viskan kiiremas korras varvast!” piiksatab ta otsustavalt, tõuseb püsti ja hakkab kiirete sammudega tuldud koridori mööda minema. Ta kuuleb veel, kuidas seljataga kääksub uks. Keegi seisab lävel. Suur, karvane ja pruun. Tädike tunneb kuklal selgesti tema põletavat hingeõhku ja jääb kangestunult seisma. Kõmisev hääl ütleb selja taga: “ Kuhu siis nüüd? Minu käest sa juba nii lihtsalt ei pääse!” Siis pöörab tädike, peopesad higist tilkumas, ümber ja näeb. Ta näeb midagi suurt ja karvast ja pruuni. Karu!? Hoolimata suurest hirmust kõnnib ta aeglaselt Karu poole. Ta silmab rinnal olevat silti: “ Doktor Karu. Hambakliinik.”