nostalgilises agoonias, masohhistliku varjundiga
on kinni üks tüdruk, kel selline iga
miks ta seal sorib, mida ta otsib
mälestusi uurides valusid trotsib
mis tal sealt leida, peale ammu läind õnne
nooruse muretus hääbunud unne
kogemuste kurrud, silmavaate sügavik
esimesest armastusest möödunud igavik
ammu isegi teades, et sest pole kasu
õhku jäänud sõnad andmata asu
saaks veel kordki läinut ehedalt tunda
lootusetut lootes, sest tagasi ei minda