Hea lugeja, ma ei kavatse üldse kiruda ajakirja “Looming” või süüdistada seda kahepalgelisuses. Ma soovin kirjutada loomingust, rõhutatult väikese tähega. Kuigi looming on Suur Asi, ei pea ma vajalikuks seda üleidealiseerida või –müstifitseerida, rõhutades selle austusväärsust Suure Algustähega.
Esmalt pean hakkama oma sõnu sööma ning tunnistama, et looming ei ole asi. See on hoopiski midagi ebamäärast, mida on üsna keeruline täielikult hõlmata. Paljud asjad näivad olevat looming lihtsalt sellepärast, et nad on vormistatud esseeks, lavastuseks, maaliks või viiulikontserdiks. Samas võib loomingut leida seal, kus seda tavapäraselt eriti ei otsita, näiteks statistilises analüüsis või psühholoogilises eksperimendis.
Mõtlesin sellele, kas loominguks võib lugeda linnulaulu või kahe vana sõbra sundimatud vestlust saunalaval. Kas looming on kõik see, mis on loodud?
Vähemalt tavakeeles me loominguks kõike valmis tehtut ei loe. See salapärane “miski” teeb produtseeritust loomingu. Mis see miski on, üritatakse kogu aeg defineerida, aga see on pigem igav küsimus. (Ehk seetõttu, et mul pole aimugi, kuidas sellele vastata?) Fakt on see, et minu jaoks võib kahe sõbra vestluses see miski piisavalt tugevalt väljendunud olla, et ka seda loominguks lugeda võiks.
Kas looming valmib vaid mõtestatud ja teadliku loomeprotsessi käigus nagu foto või novell? Kas miski muutub loominguks alles siis, kui me käsitleme seda loominguna? Paari nädala eest oli mu vanaisal juubel, tegin sellest üritusest pilte. Kas tulemuseks oli looming? Foto emast, taustaks rosoljekauss. Looming? Foto kausist, taustaks ema. Juba rohkem? Foto fotost, kus kujutatud ema rosoljekausiga? Olgu-olgu, juba lõpetasin.
Me kõik oleme loojad. Mõned meist lausa identifitseerivad end selle kaudu, räägivad, et nad on kunstnikud. Kui nad nii ütlevad, siis küllap nii ongi. Mõned ütlevad, et nad on sündinud selleks, et luua, mõned pajatavad sellest, kuidas nad raske tööga on loomiseni jõudnud. Tegelikult pole ju vahet, tähtis on see, et me aktsepteerime neid loojatena.
Probleem on selles, et liialt vähe näeme me loojaid ning loomingut seal, kust seda tavapäraselt oodata ei oska või näha ei taha. Ehk tulles tagasi algusesse – looming võib olla peidus pea kõikjal. Tavaliselt ongi. Ma ise tegelen küll sotsiaalteadustega, aga üks loomingulisemaid asju maailmas on matemaatika. Kes vähegi on üritanud lahendada keerulisi ülesandeid, otsides uusi ning originaalseid, samas lihtsaid ja geniaalseid lahendusviise, saab aru, millest ma räägin. Kes vähegi on üritanud ise läbi lahendada mõne teoreemi tõestust, saab aru, kuivõrd loominguline peab olema inimene, kes selle algselt välja suutis mõelda.
Ühe lihtsa ja samas originaalse ning veenva eksperimendi välja nuputamine on ülesanne, millega vaid vähesed hakkama saavad. Loomingulisus on teaduses üks põhilisemaid märksõnu. Samamoodi on leiva küpsetamine, õunapuude kärpimine ning kamina ladumine tegevused, mida paljud kahjuks loominguks nimetada ei tihka.
Küllap on selles süüdi ka mu küünilisus, aga mina ei torma jällegi iga maali ning klaveripala Suureks Kunstiks kutsuma. Olen näinud hästi pügatud hekki, kus on loojat ning loomist tunduvalt rohkem tunda, kui mõnes installatsioonis, mida pea maaniliselt kunstiks kuulutatakse.
Looming. Looja. Loomine. Küsimusi on tunduvalt rohkem kui vastuseid. Samas ei saa öelda, et vastuseta küsimused mind väga häiriksid. Loomist, loomingu märkamist ning “Loomingu” lugemist nad ju ei sega.