Magdala astus uksest välja. Tema peas tiirlesid tuhanded mõtted, kuid ükski neist ei olnud piisavalt selge, et aidata tal päriselt mõista, mis äsja toimunud oli. Veel korraks vaatas ta tagasi maja poole, mis selleks hetkeks juba minevikuks muutunud, ja astus edasi läbi krigiseva raudvärava välja tänavale. Punakas-kollakate ähmaste valguskiirte all kõndis Magdala tuleviku poole.
Tema sammud olid kesköisel ajal sellises piirkonnas liikuvale naisele ebatavaliselt rahulikud ja aeglased. Hirm oli Magdala jaoks midagi arusaamatut. Ka kõige keerulisemates olukordades ei mõistnud ta inimestele nii iseloomulikku emotsiooni. Tõsi, tegelikult polnud ta elu ka kunagi tõsiselt ohus olnud, võib-olla oleks surmaga silmitsi seistes ta tõesti ka seda tunnet adunud, kuid saatus, kui keegi sellesse veel usub, oli teda kaitsnud.
Magdala vaatas veel kord tagasi vana kivimaja suunas, mis teda siiani niivõrd köitnud oli, ning lubas endale, et enam iialgi ei lase ta nii labasel põhjusel nagu armastus enda vabadust piirata. Tema oli vaba. See oli ainus, millele ta kindel sai olla. Tema … on … vaba.
Ka varemgi olid mehed teda piirata püüdnud, kuid nende tegevus oli mannetu nagu need mehed isegi. Mehed mõistsid, et nemad tahavad olla vabad, kuid nad ei taibanud, et seda sama võib tunda ka naine. Nende jaoks oli see täiesti uus vaatenurk ning saades aru, et see, keda nad ihaldavad, on suits, mida haarata on võimatu, läksid nad marru või langesid masendusse. Igal juhul kaldusid nad naeruväärsetesse äärmustesse ja muutusid Magdala jaoks igavaks; veelgi enam, tülgastavaks.
Magdala oli ilus. Võib-olla mitte tavapärases mõttes, kuid ilus oli ta kahtlemata. Temas oli see, mida mõned nimetavad sarmiks, mõned salapäraselt “miskiks”. Naine kui elegantne olend oli kehastunud just Magdalas.
Bussipeatus oli tühi, järgmine buss oli tulemas alles paari tunni pärast, nii ei jäänud neiul muud üle, kui võtta oma madalad kontsakingad jalast ning minna oma parima sõbra juurde, kes elas teises linna otsas, jalgsi. Ainus inimene, keda ta tõesti usaldas, oli Koit. Nad tundsid teineteist juba aastaid; kohtunud olid nad ühise tuttava juures, kellega enam kumbki eriti ei suhelnud, kuid kellele nad nende kokkusaamises saatuse rolli võtmise eest siiani tänulikud olid.
Koit elas vanas kivimajas, umbes samasuguses nagu selles, millest Magdala äsja väljunud oli. Mehe korter oli väike, kuid hubane. See asus teisel korrusel ning sinna viis kitsas puittrepp, mida Magdala jumaldas, kuna see lisas majale tema sõnutsi “igaviku hõngu”. Magdala koputas. Veel kord. Veel kord. Veel kord. Ning uks avanes. Unine Koit, tekk nagu tooga ümber keha mässituna, seisis uksel. Tema näos ei olnud temale omaselt ühtegi märki üllatusest. Magdala ei saanud kunagi aru, kuidas on võimalik keset ööd ootamatut külalist kohates jääda sama tuimaks nagu … sama tuimaks nagu Koit.
“Astu sisse,” ütles mees, muigas vaevumärgatavalt ja kõndis kööki, et teha kohvi. Kellaaeg oli hommikusöögiks veel varajane, päike pidi tõusma alles paari tunni pärast, kuid kindel eelaimdus andis talle märku, et teda ootab pikk kõnelus. “Mis juhtus?” küsis ta köögi kõige mugavamas nurgas laias tugitoolis istet võtnud Magdalalt. “Meil oli tüli. Ahh. Ta väitis, et ma ei pühendu temale piisavalt. Ta olevat vaid hobi. Ta ei eksi, ma tõesti ei teinud temast oma elu mõtet.” Magdala puhkes naerma. Pikk jalutuskäik oli andnud võimaluse mõtetel selgineda ning rahuneda. “Sellega on nüüd ühelpool.”
Koit võttis kapist kruusid ning valas need täis kanget kohvi ning hakkas valmistama võileibu. Ta teadis, et järgnevad tunnid, päevad, jah! isegi kuud kuuleb ta juttu, mida ta juba isegi oleks võinud peast rääkida. Alati kohtas võluv Magdala võluvat meest ning sõbrad ja tuttavad rääkisid sellest, kui võluv paar nad on. Mõne idüllilise nädala järel hakkas aga naine tundma, kuidas miski temas tahab minna. Tahab õhku. Tõsi, esimest korda oli Magdala Koidu ukse taga koidikul, kuid muus oli süšee samasugune kui alati. Koit hoolis oma sõbrast siiralt ning kuulas tema muresid kaasatundlikult, aga kui ta midagi vihkas, siis see oli rutiin. Siiski hoidus ta oma mõtteid väljendamast, sest kuigi sõbrad alati tema tabavat otsekohesust kiitsid, oli ta sellega ka nii mõnigi kord pisaraid põhjustanud.
“Oled sa üldse kunagi mõelnud, mis on armastus?” küsis Koit. “Sama hästi võiksid sa küsida, mis on elu mõte või kes võidab homses loteriis. Me ei tea seda ju keegi… Kui keegi seda üldse teab, siis sina. Sa tead ju alati kõike.” Magdala puhkes jälle naerma. Magdala kasutas iga võimalust, et noormeest veidi kiuslikult, kuid sõbralikult, norida. Tal oli selleks täielik õigus, ka Koit käitus samamoodi.
Koit avas plaadikapi ning pani mängima The Beatels loo “Eleanor Rigby”. Ta tegi seda alati, kui Magadala kellegist lahku läks. “Tee ruumi!” lausust ta ning ulatas neiule kohvikruusi, istudes ise tugitooli käetoele. Magdala jõi sõõmu kohvi ning tundis, et kõik saab korda. Mitte küll kohe, kuid siiski saab korda… nagu alati. Tegelikult tegi see teadmine ta meele kurvaks, sest ühtäkki taipas ka tema, et harjumus meestega ühte heita ja seejärel alati samal põhjusel lahku minna oli ennasthävitav.
Miks me alatasa loodame ühtviisi käitudes saavutada erinevaid tulemusi? Miks küll teeme valikuid, mis hoolimata oma köitvusest enesega hukatuse kaasa toovad? On see köitvus siis nõnda kõikehõlmav, nii haarav, et muudab arutuks? Magdala mõtles, et küllap see nii peab olema ning rüüpas jällegi kohvi. Ta asetas kruusi põrandale, võttis Koidu käest ning jäi ootama päikesetõusu.
Magdala ärkas paar tundi hiljem, päikesetõus jäi seekord nägemata. Koit oli kuhugi kadunud. Magdala kuulatas, korter tundus vaikne. Ta tõusis ning astus köögist pisikesse tuppa – see oli vooderdatud pungil raamaturiiulitega. Ainult aknaalune oli neist vaba, seal asetses tühi voodi. Koitu polnud siin, kuid jälg temast asetses paberitega ülekuhjatud kirjutuslaua senini veel vabal olnud nurgal. Neoonkollasel sedelil seisis teade, et Koit läks välja jooksma ning tuleb tagasi peagi. Magdala naeratas mõeldes Koidu naljakale, peaaegu maanilisele, tervisearmastusele. Naine vaatas toas ringi, astus ühe riiuli juurde ning haaras esimese kättejuhtuva teose, mida ta voodil lesides nüüd lugema hakkas.
Noormees astus tuppa hetkel, mil Magdala oli lõpetamas kolmandat peatükki. “Ära lase end minust segada. Ma lähen pesema. Pärast läheme välja. Ma arvan, et täna vajad sa head seltskonda,” ütles Koit naerdes, ise teades, et nii mõnelegi võõramale inimesele oleks tema väljendusviisis peituv ülbus ehmatusena tundunud. Eks näis Magadalalegi, kui nad esimest korda kohtusid, kuid nüüd ta teadis, et arrogantne toon oli Koidus juurdunud suhtlemisviis, mille eesmärgiks oli tõrjuda oma ümbruskonnast nõrgad inimesed.
Linna park oli täis noori emasid oma lastega ning äsjaarmunuid paarikesi. Seda suurepärast, peaaegu igavat, harmooniat rikkusid vaid kaks sõpra, kes asjalikult kõrvuti jalutasid. Rohelised puuvõred nende pea kohal ning kitsas teadmatusse suubuv jalgrada eraldasid neid ümbruskonnast. “Kas mehed põhimõtteliselt ei saa ilma omandita hakkama?” küsis Magdala irooniliselt ning jäi Koidu vastust ootama. “Aga naised? Ma arvan, Mag, et me oleme palju sarnasemad, kui me seda endale tunnistada tahame. Sa nõuad austust ja vabadust, kuid ise ei suuda sa seda pakkuda. Millal andsid sa viimati mehele õiguse olla vaba, olla tema ise.” “Võib-olla otsin ma inimest, keda olemas ei ole, koopiat iseendast. Vaevalt ma iseenesegagi hakkama saaksin.” “Kes teab? Kes teab?”
Päeva veetsid Koit ja Magdala aega linnas jalutades, enamasti vaikides, vahetades vaid mõned üksikud sõnad. Rääkida polnud neil vajal, nad tundsid end mugavalt ka koos vaikides. Õhtu hakul astusid nad sisse oma stammlokaali. Kelner oli neile tundmatu, arvatavasti suveks tööle võetud asendaja, kes teenindas neid püüdlikult ning viisakalt.
Koit jõi harjumuspäraselt martiinit, tema kaaslane lasi endale tuua parimat punast veini, sest kui juba kurvameelsust tunda, siis parem teha seda stiilselt. Kui Magdala süütas sigareti, alustas Koit juba igivana monoloogi suitsetamise kahjulikkusest tervisele. Magdala teadis, et Koit naudib seda õpetajaliku kõigeteadja tooni oma kõnes, ning lasi noormehel oma vähemalt kord kuus ettekantava kõne rahulikult lõpetada. Alati esitas Koit oma argumendid uute näidete abil uue vaatenurga alt, kuid tema jutu põhisisu ei olnud aastate jooksul muutunud. “Kas tead, Magdala, kui sa suitsetamise jätaksid, siis saaksid üle ka oma meesteprobleemidest. Probleemi olemus on ju ühesugune: sa tead, mis on sulle halb, kuid sa ei ole valmis oma harjumuspärast käitumist muutma. Kui sinu jäärapäisus ei oleks nii ohtlik sulle ja sinu kaaslastele, siis oleks see lausa võluv.”
Kahe kuu pärast said Koit ja Magdala kokku puiesteel, mis viis väikese linnaäärse pargini. Magdala oli lahku läinud järgmisest mehest, keda Koit nagu eelnevaidki vaid “selleks tüübiks” nimetas.
Kallimad olid tulnud ja läinud, kuid nende kahe sõprus oli need kõik üle elanud. Kunagi oli Koit kadedust tundnud. Mitte, et ta oleks Magdalat kui naist tahtnud, kuid paratamatult pidi ta oma sõpra jagama. Nüüd teadis Koit, et nende sõprus on kindel, sest nende toetus üksteisele on üle elanud kõik.
Sõbrad võtsid istet värskelt värvitud pargipingil. Veel ei katnud seda jalajäljed ega ka ainult soovunelmais graffitikunstnike kritseldused. Nad vaikisid ning jälgisid harvu möödujaid. Magdala oli väsinud. Kõigest. Mõte, et ta veel kord end mõnele uuele inimesele avaks ning temale toetuks, oli üha enam muutumas absurdsuseks. Enese kiht kihi haaval lahti harutamine hirmus, et iga järgmine kiht võib mehe eemale peletada, oli kurnav. See oli nagu monument tema ebakindlusele, tema soovile olla armastatud just sellena, kes ta on. Sellest ainult hullem oli jälle kiht kihi haaval enese kokkulappimine. Magdala mõistis, et tegelikult see tunne ongi hirm… hirm saada haavata… hirm olla tema ise ning olla ebasobiv ja -piisav.
Koit võttis ta käest. “Ära nukrutse, Mag. Maailm on täis mehi ja naisi, kes kõik kedagi otsivad. Küllap keegi otsib ka sind.” “Kui ta vaid teaks, keda ta otsib…” vastas Magdala. Tema hääles oli neiule niivõrd ebaloomulik nukrus. Magdala tõusis, jättis sõbraga hüvasti ning kõndis tagasi kesklinna poole. Ta oli kurb.
Koit istus pingil veel viivu, tõusis ning astus tuimalt kodu poole. Ilm oli lämbe ning kuum. Möödujad liikusid loiult ja ükskõikselt. Mõtted tulid ja läksid. Vaid üks mõte suutis korduvalt Koidu mõtteist läbi lipsata. Kuidas küll leiab Mag nii ebasobivad kaaslased? Kas see on halb õnn? Võib-olla ta ei oskagi teisiti?
Mõne kuu pärast oli Koidu postkastis kiri Magdalalt. See oli kutse … kutse pulma. Koit lebas oma voodil ja luges teadet üha uuesti ning uuesti. Magdala ja üks “neist tüüpidest”… Koit teadis … see oli resignatsioon.