Kas sa meeldid mulle?
Jah.. jah kallis, sa meeldid mulle.
Kas ma mõtled sinust?
Jah ma mõtlen sinust. Kuid ei. Ei mõtle. Miks, küsid sa. Sest ma mõtlen kõikidest asjadest korraga, kõigist mis on seotud sinuga. Deem .
Pilk jääb kinni. Tead kuhu? Vaibamustrisse. Oled sa kunagi mõelnud kust on sinu vaiba muster pärit? Kes selle loonud on? Mäletad sa kust on sinu vaip pärit? Kui palju mälestusi oleks rääkida sellel vaibal, seda kõike sinu kohta. Kui palju mälestusi oled sa tolmuimejaga sellest välja imenud ja prügikasti visanud või aknast välja kloppinud?
Kuidas on vaip sinuga seotud? Kallike, ka sina oled osake mälestusest sellel vaibal. Sa oled astunud sellel, ilma et sa teaksid, et iga sammuga jätad maha endast tükikese.
Aladdinil oli ka vaip, lendavvaip. Tema vaip ei vedanud teda kunagi alt, oli temaga heas ja kurjas. Talletades seikluste mälestusi…
Ja saigi absinthi klaasike tühjaks. Peaks minema uue tegema. Kuid ei. Ma ei saa. Ma pean selleks ületama vaiba. Vaibal ei ole vaja mälestust sellest, et ma endale uut klaasikest absinthi valmistan. Ma olen kinni siin toolil. Omas maailmas lõksus. Kuradi hea! Kas minu maailmas on vaip? Jah, mul on oma vaibameri, koos kõigi minu heade ja halbade mälestustega. Võiks nad mõnipäev ära sorteerida. Mis on veel minu vaibameres iseäralikku? Hmm.. võibolla see, et kiilide asemel lendavad seal rohelised haldjad, väikesed, helendavad ja tohutult armsad.
Ma olen haige. Ma olen kinni oma imeilusas rohelises maailmas.