...

Kui mul oleks punast värvi hävitav pliiats, siis ma kustutaks Atlasest kõigi maade piirid ära.

Mõistes mind valesti, mõistategi mind õieti. Mõistes mind õieti, mõistate tegelikult valesti.

Ma olen uut sorti tähtkujust. Nimetaks selle Tuki tähtkujuks.

Ruloo on keeratud alla, pime, lasen mõtetuse valla …

Tule minuga, ma tegin suure lumehunniku, lähme uputame end sinna.

Ära hammusta kätt mis sind toidab. AMPS raisk!

Ära usu Jumalasse, usu iseendasse.

Korjan mõttelõnga kokku.

Ma olen elus ühekorra tulnud esimeseks raskes kakluses ja võiduajamises, suures trügimises ja pürgimises. Aga ma võitsin, ma tulin esimeseks! 9 kuu pärast ma sündisin! Olgu neetud see päev!

Ma olen mõistatus, puzzle millest puuduvad tükid, sõnademäng kust puuduvad tähed, ristsõna kust puuduvad küsimused, domino kust on puudu klotsid, monopol kust puudu on rahatähed, ma olen poolik…

Lähme tantsime kuukiirte peal.

Ükskord see peavalu mind tapab.

Sinu põlemist ma vaatan ja leegi ülesse puhun .

Viru keskuses:
“Tere”
“Tsau”
“Kas sa oled uus, ma näen sind esimest korda?”
“Jah, ma alles kolisin siia”
“Aah.. ma elan juba ammu siin, ma olen pärit Imastust, kust sa tuled?”
“Ma tulen lõuna Eestist”
“Kuule, sa oled lahe, hakkame sõpradeks?”
“Ok”
“Kuule, teeme midagi?”
“Ok, mis sa välja pakud?”
“Lähme kasse tapma, äkki saame ka lehte”
“Oh lahe, daway lähme”

Vaikselt vaikust ülesse poon .

Sul süda tehtud on vist seebist, rääkides mullikesi välja ajad.

Üks käsi taskus, teine ümber sinu kaela, suus kindel lubadus, kägistada sind oma käega.

Tohib ma laulan sinu purki?

Ma olen paranoiline…. huh, sorry, need on kõigest hääled minu peas. Aga see on normaalne, sest hääled minu peas kuulevad ka hääli.

Tahan ennast välja elada.. Tohib ma kallistan sind?

Klaasike hukatust…

Trajektooritu põrkumine mööda eluseinu.

Närvid on nagu vana grammofon millel vahest nõel üle viskab.

Kõige tervislikum on naer siis, kui naerdakse enda lolluse üle.