“Ema.” ütleb poeg köögiuksest sisse jalutades, hoides käest kinni oma tüdrukul. Ema peseb parasjagu nõusid, vaatab üle parema õla ja küsib:
“Mis on?”
Poeg jätkab: “Meil on sulle üks jutt, äkki sa jätad pooleli ja istud korraks?” Ema keerab kraani kinni, kuivatab käed ja istub köögilaua taha:
“No andke tulla.”
Poeg toetub oma tüdrukuga põrandale seljaga vastu seina ning võtab tema käe endale sülle:
“Mõtlesime siin kahekesi, et me peaks sinuga rääkima, et vältida hilisemaid ehmatusi, mis sind tabada võivad.” Tüdruk noogutab. Ema nägu muutub tõsisemaks ja ta küsib šarkastiliselt:
“No nii, millega te nüüd hakkama saite?”
“Nii,” alustab poeg, “nagu sa tead, elame me nüüd juba mõnda aega koos ja kahel just oma elu alustavatel noortel tuleb ikka ette seikluste otsinguil ühiseid muresid ja probleeme.” Tüdruk muigab ja poeg jätkab:
“Meil on nüüd tekkinud selline keerulisem probleem, milles oleme kahekesi ise süüdi ja katsume koos sellega toime tulla. Aga kuna me puutume sellise probleemiga esimest korda kokku, siis vajame vanema ja kogenuma inimese nõu ja toetust. Ja pealegi ei julge kuhugi mujale pöörduda.” Ema tõmbab näost kaameks, võtab laualt rätiku ja pühib otsaesiselt ära higi mis on sooja suve ilmaga ja rahmeldamisega sinna tekkinud, ning küsib:
“Issand, kuidas see juhtus, kas te ennast siis kaitsta ei oska?” Tüdruk pöörab häbelikult pilgu maha, poeg sügab kukalt ja ütleb närviliselt:
“Noo, kaitse peale mõeldakse ikka siis kui on hilja ja tõtt öelda me teame kuidas need asjad toimivad, aga ei uskunud, et see ka meiega võib juhtuda. Ja pole päris kindel kus see juhtus.” Emal vajub lõug töllakile. “Aga me arvame, et see võis aset leida siis kui reisil käisime laevaga, meil oli suur voodi, seal see arvatavasti juhtuski. Teine kahtlus on musi juures kodus, kui ühe öö seal veetsime. Tal on seal koer ka.” Ema suudab ainult pooleldi sosinal küsida:
’”Issand, kuidas te nii lollid olete?” Poeg jätkab:
“Oleme mõelnud ka erinevate lahenduste peale, mis oleksid võimalikult odavad ja toimiksid kiiresti, nii, et keegi teine sellest teada ei saaks ja me ei peaks tundma häbi naabrite ja lähedaste inimeste ees. Näiteks oleme kaalunud ja panustanud putukamürgi peale, mis ei kahjustaks meie endi tervist.” Ema hakkab õhku sisse ahmima:
“Issand jumal, lapsed, kas teil mõistust peas ei ole, kuidas te saate nii julmalt ja mõtlematult öelda, minu tulevast lapselast mürgiga tapma!” Tüdruk itsitab.
Poeg küsib imestunult:
“Lapselaps? Ema…meil on kirbud.”