Õnn, andekus ja rikkus- need on kolm soovi, mida soovisin oma kuldkalakeselt. Ta on väike kala, kes on tegelikult minu mõttekujutus, kes sündis mu silmades, elas mu põskedel ja suri mu huultel.
Õnn tähendas mulle naermist. Igal hommikul, kui ärkan, naeratan endamisi. Jagan oma õnne ka teistega. Kuid kuidas saab olla õnnelik, kui tunned end nii tühjalt? Üksindus on sisendatud minusse, sekundid mööduvad tundidena, pidevalt küsin endalt: “Kes ma üldse olen?”
Andekus oli minu muusika. Olin suurepärane pianist. Meloodiad olid üks osa minust enesest. Iga emotsioon, mis sündis, mil vajutasin klaveriklahvi. Iga naeratus, mille jagasin muusikaga. Kõik jäi minevikku, mil mulle teatati, et olen kurt. Arstid lubasid meditsiinilisi võimalusi, kuid miski ei mõjunud. Preestrid rääkisid jumala imedest, kuid Teda pole ju olemas! Ta hülgas minu, purustas mu kuldkala, võttis minult kõik, mida eales tahtsin. Kõik, mis mul tegelikult juba olemas oli.
Rikkus on võim. Mul oli kodu, mul oli olemas toit, kuid ihaldasin rohkem. Tahtsin lossi koos rahapuuga. Ma sain endale puu, selle all veedan ka oma ööd. Raha mulle see taim ei anna, kuid suviti varjab ta mind vihma eest.
Öösiti valdab pimedus tänavaid. Latern on katki, kuu on sudus ja minu silmad, täis pisaraid, näevad siiamaani kuldkalakest. Ma küsin sosinal tema käest: “Kuldkalake, kas ma saaksin veel ühe võimaluse? Seekord ma ei soovi ületamatuid soove. Ma ei mõtle ainult endale ja ma ei unusta fakti, et mul oli olemas kõik, mida vajasin. Ma luban kuldkalake, ma luban.” Igakord ta vastab mulle midagi, kuid mina ei kuule ju…