Minu sahtlis on sõda

Minu sahtlis on sõda.

Kõike seal leiduvat on tabanud mingi keeris. Rahu on kadunud, käes on kaos.

Rohelised mehikesed võitlevad Dostojevski vaimuga ja peaingel Gabriel jäi tiibapidi tanki alla.

Tohuvabohu!

Igaüks on vaid enese eest väljas.
Kloonide armee murrab oma teed tulevikku läbi Platoni ideede maailma. Maha jäävad purustused, millest võrsuvad muutused.
Minu must lipp lehvib üle lahinguvälja. Temast puuduvad mõned siilud ja voltidel läigib sülg, kuid ta trots ja tulisus aina kasvavad.

Armastus ühineb sõjaromantikas Vihkamisega ja ilu on inetusega üks. Selles segaduses on mingi esteetika.
Artiklid vanadest ajalehtedest on markitandid ja leinavad lesed.
Ja mina, näib, olen vapustatud kroonik.

Kui lahingud ööseks vaibuvad, põletatakse lõkkeks kaotajaid. Vaenutsejad magavad tule ümber segamini. Pole kaht laagrit, kolme ega tosinat; mille areng on lahutanud, liidab common sense ses sõjas ööseks kokku. Sõjas, kus igamees on enda eest, on eraldi laagrid tarbetu luksus.

Igal uuel hommikul algab kõik uuesti.

Vere lõhn seguneb jäärapäisuse ja sõgeda veendumuse halva haisuga. Kas sellised nad ongi, keda ma nii hoolega kogunud ja hoidnud olen? Isekad ja kompromissitud. Katki või surnud!

On siin võitu? See möll ei rauge.

Õhtuti enne lõkke süütamist kuhjatakse langenud virna. See on võigas: roisk ja laibahais, tundmatuseni moondunud tuttavad palged. (See on minu sahtel! Mina, mina kogusin nad sinna, avastasin ja uurisin neid, hoidsin südames kalliks!) Kõigist silmadest kumab õigus ja kõik vaikivad suud kuulutasid elades tõtt. Kõik tõtt! Ja nad lebavad põrmus ja nende tõed koos nendega.

See on lõputu õudus! Miski pole püha. Võitlejad on mu palge ees võrdsete ja vägevaina.

Panin sahtlile pitseri, et sõda välja ei murraks.
Kas sümboolne takistus piirab kehatu sõja?