„Mitte miski pole nõnda valus, kui mälestus rõõmust hetke kurbuses.”
(Aeschylus)
Rahvas oli kogunenud. Ta seisis ning ootas, kuni hääled vaibuvad, elevus end ammendab ja tähelepanu temale kinnistub.
Saal oli valgest marmorist, ta kandis veripunast, musta varjundiga toogat, publiku hulgas nägi vaid ühesugust riietust- valget tuunikat, mille peal must tooga.
„Tänasel õhtul soovin ma rääkida distsipliinist, teadmisest ja kurbusest. Enne neisse teemadesse laskumist olgu arusaadav ja üheselt mõistetav, et tegu ei ole pelgalt ideede või abstraktsioonidega, kuna käesolevaga ei ole neil mitte mingit väärtust. Olles seotud igapäevaeluga, omavad pelgad teooriad ja faktid vähe kasu, pea olematut praktilist väärtust.
Ma pean enne oma kõneluse alustamist olema kindel, et keegi teie hulgast ei vormi seda, vastavalt oma arusaamisvõimetele, ähmaseks kujundiks. Kui teil tekkib see kiusatus, siis soovitan tungivalt teil lahkuda. „Miks?“, küsite te. Sellepärast, et me ei tegele, mina ei tegele liivalosside ja illusioonidega, vaid reaalse, igapäeva eluga, mis sisaldab endas piiritut valu, frustratsiooni, viha ja meeleheidet.
Mees, kes tahab aru saada, kellel on tõeline kihk ja soov õppida, peab nägema sõnadest kaugemale. Sõnad on tihti takistus, kuna me võtame sümbolit tegelikkuse pähe. We take the word for the thing, but the thing i s n o t the word, nor the world. Sõnade puu ei ole elupuu, nende vahel on ääretu erinevuste meri.
Pange tähele, austatud kuulajad, te ei kuula vaid mind, te kuulate ka ennast, täna, siin olles. Te olete tulnud siia, et läbi minu kuulamise ka ennast kuulda; mitte kuulata, vaid kuulda, sest õppida vestluse käigus tundma iseennast on midagi enamat kui osaleda labases verbaalses arutelus. See on suur eesmärk.”
Sõnad vaibusid, kadusid. Üks kuulajatest kuulas, ja kuulis end.
Ta mõtles, kas keegi aitaks väikest poissi külmas – poissi, kes on üksik. Isegi kui tema aitamine tähendaks, et aitaja saab endale punase armi käe peale.
Ta on haiget saanud, palju haiget saanud. Usaldanud ja kõrvetada saanud, korduvalt, juba väikesest peale. Ka oma pereliikmete hulgas on ta tundnud end petetuna, millestki ilma jäetuna. See tekitab enesekindluses ja enesehinnangus teatud lüngad. Ja siis hakkab inimene kilpe ehitama enda ümber, tugevaid kilpe. Mis on parim kaitse? Rünnak. Leida teistes neid asju, mida sa arvad, et nad tunnevad sinu vastu – halvas mõttes. Et nad ei taha sind, et nad ei armasta sind ja et nad ei hooli sinust, et nad teevad asju selleks, et sulle haiget teha. Nii hakkadki sa neid asju otsima, ja ka leidma, nii eneses kui teistes. Sa kaitsed end sellega maailma vastu, arvates, et oledki loodud selleks, et sind keegi ei armasta, et sina ei väärigi armastust. Rünnak enese vastu on parim kaitse, rünnak iseenda heade ja ilusate omaduste vastu. Nõnda kasvab selle kilbiga inimese ego; inimene hakkab tahes tahtmata kasvatama enda ego, et end kaitsta. Ta ületähtsustab enda olemust ja tegevust ning hakkab seda peegeldama igas asjas, kõiges, mida teised teevad ja näevad. Niimoodi saavad nad veel haiget, sest alati ei ole sina see, kellega saadakse tegeleda. Ja siis tuleb veel üks kilp juurde. Tegelikult sa tahad inimesi usaldada ja tegelikult sa tahad ka seda, et sind armastataks ning sa tahad ka TUNDA.
See ongi see, mida sa kardad. Hirm toob kaasa selle, mida sa näed saatanana seinal, sa tahad kõike halbu variante ette näha, et ometigi mitte uuesti haiget saada. See tekitab kahtlustamise, osalise usalduse puudumise ning ka selle, et sa näed teiste tegevuses eelkõige asju, mis võivad olla suunatud sinu enda vastu.
Ta liikus nendest mõtetest minevikku, kaugele minevikku, kus ta oli veel noor.
Kunagi olin ka mina noor, ma jaksasin ja tahtsin võidelda. Täna näete te mind vaadates vana meest, kes enam ei hooli. See, mida ma kunagi tundsin ja nägin, ei paistnud kunagi läbi selle, mida ma näitasin..´.
Peidetud tunded mõjutavad meid tahes tahtmata, rohkem või vähem teadlikult. Neid kaua endas hoides rebivad nad meid lõpuks lõhki.
Kui ka elu mind nähtavasti mõtlema õpetas, ei õpetanud mõtlemine mind elama.
Laste hääled kajavad: ma mäletan, kuidas ma isale vastu jooksin lasteaias, ta kükitas ikka ja alati värava juures ning ajas käed laiali, ja ma jooksin kõige turvalisemasse ja soojemasse kohta, mida kunagi teadnud olen. Päike tundus tõepoolest heledam tol ajal ja rohi rohelisem. Mis sa ikka parata saad… sellist mõistet nagu „vanasti” ei eksisteeri, on vaid „kurbus”.
Kõrgeim kurbuse vorm ei tunne pisaraid. Ta on hääletu.
Olles eluteel kadunud, ei mõista me tihti, et see on vaid ajutine. Olles elutee leidnud, ei mõista me tihti, et seegi on vaid ajutine. Mõlemast sünnib meile palju kannatusi.
Kannatus ei tule mitte sellest, mida me läbi elame, vaid sellest, kuidas me asju võtame. Seetõttu ei saa keegi kunagi meile öelda: ma olen ka kaotanud lähedase, ma tean, mida see tähendab. Aga kuna nende motiiv on hea, võime neile nende rumaluse vast andestada.
Ehk ei ole see kokkusattumus, et ilusaimad laulud ja filmid, raamatud ja luuletused, etendused ja pildid on kurbusest, kaotusest, igatsusest, suurtest ootustest ja lootustest. Ehk ei ole see kokkusattumus, et kurva kodu nõnda ilus on. Peitub seal ju enesesalgamist ja tumma valu.
Kuid samas, Robert Frost leidis tabavalt: „Ma võin kolme sõnaga kokku võtta kõik, mida elu kohta õppinud olen – elu läheb edasi.”
See kirjatükk vajub mälestusse ning saab tuhaks, kunagi. Aga samas – ükski kirjanik ei sure enne, kui sureb tema viimane lugeja.
Ning kui te teete kellelegi haiget, viite kellegi kurva koju, siis teadke, et lunastus algab sellest inimesest, tema andestusest, ning lõpeb sinu endaga.