Kunst kunsti pärast on ainus tõeline kunst
Herman Hesse on oma meisterlikus kultusteoses „Stepihunt” öelnud, et kunsti on võimalik mõista vääriti. Et üldse saaks midagi vääriti mõista, liiatigi abstraktset nähtust, on vaja selle nähtuse reaalset ja üheselt mõistetavat määratlust. Kirjandus, nagu loominguline kunst ikka, on alati väga mitmeti tõlgendatav. Kes võiks öelda, et sina mõistad vääriti ja et just mina õigesti mõistan?! On selleks autoriteet, kes on kogunud piisava hulga järgijaid ja nõnda vorminud oma ideoloogiast (mis on alati individuaalne ja seega ka vaieldav) absoluudi antud taustsüsteemis – olgu selleks siis ühiskond, koolkond või haridusasutus? See võib kõlada klišeena ja kindlasti ka on seda, aga arvamusi on sama palju kui on inimesi. Tihti ei loe mitte teadmiste hulk, vaid see, kuidas neid esitatakse. Oskusliku demagoogiaga saab värvikama spektriga indiviid pea alati oma arvamuse peale suruda vähem karismaatilis(te)le indiviidi(de)le.
Loomise hetkel peegeldab kunst süsteemi, milles ta on loodud, kuid eelkõige indiviidi, loojat ennast. Sealt edasi aga vaatajat. Kuid loomeinimesed peegeldavad omakorda tahes-tahtmata ühiskonda, sest kunstniku hing on tihti täis tühimikke ja teadvus komplekse; paljud kompleksid/tühimikud omandatakse just sotsialiseerumise käigus, kui inimesele kehtestatakse käitumismallid ja surutakse minateadvus alla. Seega ei saa kunsti kuidagi vääriti mõista, sest kunst ise on juba vääritimõistmise produkt, mille „kroonimata” eesmärk on muu hulgas ka koondada teisi vääriti mõistetuid. Vääriti saab mõista konkreetseid asju või ennast konkreetselt väljendada soovivat inimest, näiteks seadusi või kõne pidavat Cicerot. Võiks ju öelda, et kunst on ka inimese soov end väljendada, aga see ei ole konkreetne soov, alged peituvad alateadvuses ning inimene ei pruugi neid isegi teadvustada. Ta soovib luua, kuid tema tegelikud vajadused on midagi muud. Sisemiseks vajaduseks võib olla lihtsalt ühe hingetõmbega kõigi ja kõige peale karjuda…
Ladina keelest pärineb vanasõna „cum tacent, clamant” – „kui nad vaikivad, siis nad karjuvad”. See käib just loova natuuriga inimeste kohta. Kunst on nende päästerõngas, ohutu ja turvaline viis end väljendada. Nõnda ei pruugi nad karta, et keegi neid mõistab, sest kunst on metafoor sellele, mis teeb haiget või viib ekstaasi. Ise seda aimamata on loodud omamoodi psühhoteraapia tummadele.
Me võime määratleda kunsti kunstivoolu alusel ning teda lahterdada, kuid kunsti olemust ei saa keegi kunagi mõista, peale iga eraldi üksikisiku. Avalikult peavad armastatud pseudotargad küll arutlusi, kuid nad räägivad e n d a nägemusest ja rahvas läheb sellega kaasa, sest n e i l endal nägemust ei ole; nad haaravad sellest kinni kui õlekõrrest ning esinevad hiljem seltskonnas ise nõndanimetatud tarkadena. Põhjendada ei oska nad oma vaateid muuga, kui et: „Tema ütles ka nii.”
Emil Zola on naturalismi etalonteoses „Therese Raquin” väga tabavalt leidnud inimmõistuse paradoksi: esimest armastust peetakse viimaseks ja viimast esimeseks. See on justkui ebakindel õigustus oma sõnadele asja puhul, mis ei vaja üldse sõnu, vaid eeskätt tundmist. Nõnda on ka kunsti mõistmisega. Kunsti ei ole vaja mõista. Ta on selleks kas liiga mitmekihiline või üheplaaniline; mitmekihilise puhul otsitakse lihtsust ja ühekoelise puhul otsitakse keerulisust. Miks mitte lihtsalt vaadata maali või lugeda raamatut ja lasta end emotsioonidel läbi pureda? Kindlasti on neid, kes nõnda teevad, kuid see on väheste, õnnistatute pärusmaa. Kui elu on maastik, siis looming on mäed ja mäetipult avanev vaade on emotsioon. Lauskmaale jäävad vaimust vaevatud, kes katsuvad kõigest väest mõista seda, mis neile ette on antud vaatamiseks, mitte lahkamiseks. Öeldakse, et tühjad tünnid kõmisevad kõige valjemini…
Aristoteles ütleb geniaalse selgusega: “Tervik on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp.” Ning: “Lõpp on see, mis ise millelegi järgneb, aga pärast mida ei tule enam midagi muud.”
Ma asetaksin selle tänapäevasesse ühiskonda, kus püütakse näida, aga ei olda. Kunst on välja surnud – seni, kuni ta ringiga taas ellu ei ärka, on ta lõppenud. Iga asi, mis progresseerub, on alanud ja peab seega ka lõppema. Lõpp on alguse vastand, nii nagu uus on unustatud vana. Nõnda on kunstis praegu jõutud kunsti eitamiseni, kuna midagi varem tehtut tehes oled plagiaator, aga uuele ei ole enam ruumi, sest lõpp on juba käes, karikas on tühjaks ammutatud. Justkui… kunst on surnud - elagu „kunst”. Nii valatakse kolm purki värve kokku ühele lõuendile ja lisatakse uhkelt sõrme viibutades: „See on minu nägemus päikeseloojangust.”