Helitult langeb piisk kesk sametist vaipa. Verepiisk.
Klaasistunud pilk milles on tardund hetk. Need huuled ei naerata enam, need silmad ei nuta enam.
Kuid veel toosama hommik oli Draven sootuks teistmoodi… Ta isegi naeratas, äraolev, kuid siiski - ta naeratas.
Ta naeratas oma kassile, tema ainuke sõber, kes oli jäänud lojaalseks.
Draven oli heleda nahaga, keskmist kasvu ning süsimustade, eebenimustade üle selja ulatuvate pulksirgete läikivate juustega.
Tema silmades polnud ammu enam sära, oli jäänud vaid kihvatavat valusööstu süstiv tühjus.
Kuid kui ta naeratas, oli see naeratus silmadest näha, ta oskas silmadega naeratada…
Kell oli viis minutit enne keskööd, ta laskis pilgul üle oma toa käia- see sisaldas endas raamatuid, vanu raamatuid.
See oli antiikkirjandust täis, kogu Vana-Kreeka filosoofia oli sinna kogutud, tegu oli Draveni viimase rõõmuga.
Leek sähvatas, nikotiin voolas verre, Draven puhus välja peenikese suitsujoa, mida ta nägi õhus kujundeid moodustavat, oopium…
Tiivad… filosoofilise tarkuse sümbol. Muiates mõtles ta rumalate inimete üle:”Eks te proovige tarkust defineerida…”
Ta heitis pilgu kassile, kass vaatas talle otsa, Draven pilgutas silmi hetkeks vaid ning kass oli kadunud, nagu poleks
teda kunagi olnud.
Aeg hakkas otsa saama, ta tundis seda, lõpp lähenes. Nii palju lugusid, nii palju mõtlemist.. Elu oli teda õpetanud mõtlema,
kuid mõtlemine polnud teda õpetanud elama.
Polsterdatud seinad, akendeta tuba, metallist uks mille ainukest valgusava kattis terasvõrestik…
Sammud vastu kajamas tühjusest, aeg oli saabunud, ta mõtles veel viivuks Goethe sõnadele:”Vastused leiad enast.”
Läikiv, kehha tungiv, elu võttev, ning ta keha langes elutult maha.
Metalluks paiskus lahti, tuppa sööstsid kolm valgetes kitlites meest ning nende järel karmi näoilmega keskealine naine, nad lihtsalt seisid seal,
vaadates kuidas veri üle põranda valgus - nad olid hiljaks jäänud.
Need huuled tõepoolest ei naerata enam, need silmad ei nuta enam, see süda ei armasta enam.
Justkui verepisar voolas mööda Draveni põske alla.. langedes põrandale mida ta oli vaibana näinud, helitult…
Draven oli vaba.