Kirjutamine on taevas.
Miks kirjanikud kirjutavad?
Sest taevast ei ole, ei siin,
ega seal. On vaid kurbus.
On vaid vale. Ja kuskil
sügavas mures on ka ehedat
lootust, mis on vahel kui
suvehommikune kaste.
Kristlik jumal Jehoova lõi maailma sõnaga. Inimene hävitab maailma Jumala sõnaga. Aga ka inimene on loonud ja võib luua maailma, luues ta maailma sisse.
Sõnaga ehitatakse liivalosse ja kivikindlusi, kurbusekodusid ja meeleheitekantse. Ning asutakse sinna ka elama. Õndsad elavad oma maailmas surmani ja „pärisilm” on vaid koht, kus nad külas käivad – pood sisseostude tarbeks.
„Sada põhjust on, miks kirjanikud kirjutavad. Üks põhjus on aga ühine: nii prosaistid kui luuletajad vajavad alternatiivset maailma.” – nii kõneles läbi sõna Scott Fitzgerald.
Seda aluseks võttes sulgegem uks ja ärgem mõelgem sellele, mida meilt kuulda tahetakse,
vaid sellele, mida meil öelda on. See on ainus, mida saame pakkuda – nii endale kui teistele.
Kirjutamine on parim viis rääkida katkestamatult. Kirjutamine on parim viis nutta segamatult.
Ma kirjutan ja minu päralt on laotada oma hing ja tema valu Elüüseumi väljade igipuhastava päikese alla, trotsides selle ilma valelikkust. Astudes samm eemale kurjusest meie ümber sealsamas, paremas kohas, olen lähemal hetkelisele nirvaanale.
Üks tark mees Antiik-Kreekast, Aeschylus, teadis pajatada hetkeväärtusest ajas: „Mitte miski pole nõnda valus kui mälestus rõõmust hetke kurbuses.” Nagu tark mees kunagi, ei eksinud ka tema. Kurbus on sõna tööriistaks ja mälestus on kurbuse teenriks.
Kuid nõrk mõistus võib sõna väe, mis on mitmeti rakendatav ja vale inimese käes laastav, suunata kurjuse teenistusse. Suurimad vägivallateod on sooritatud sõnast ajendatuna, mis on olnud ka religiooni kandja – ristisõjad, holokaust, nõiajaht ja veel ja veel.
Keemik, matemaatik ja füüsik Blaise Pascal seletas religiooni ja kurjuse vahelisest seosest ilusasti ja tabavalt: „Inimene ei tee kurja kunagi nõnda vaimustunult ja täiuslikult kui siis, mil ta teeb seda usulisest veendumusest.”
Ohtlik on siseneda liialt kaugele jõulise kirjutise autori teadvusse – see on sisenemine tema koju, kus kehtivad muust maailmast sõltumatud reeglid. Kirjanik mõtleb ja kirjutab, lugeja võib seda mõista nõnda äärmuslikult, et see muudab teda tundmatuseni. Tuleb ette vaadata, kuhu astutakse. Kui saab, ei tähenda see veel, et võib. Avatud uks ei ole tingimata küalislahkuse märk. Meenutagem kasvõi inimese teekonda Surnud Mehe majas (Karl Ristikivi „Hingede öö”).
Ajalugu teab antud teema kohta näidet, mis on seotud John Lennoni mõrvaga aastal 1980.
Tema mõrvajaks oli Mark Chapman, ühiskonnastereotüüp, kel olid paraku eeldused saada madalaks oma teo läbi. Salingeri „Kuristik rukkis” sai tema eelduste toitjaks. Samastades end peategelase Holden Caulfieldiga sai ta tõuke veretööks. Ta langes oma olemuselt madalamale kui Tartaros. Füüsiline mõrv on hinge ja karma rüvetamine. Selle teoga ehitas ta oma hingele vangla; peale tapmist jäi Chapman liikumatult politseid ootama, tehes sellega teatud mõttes enesetapu - ta oli eksinud liialt sügavale Caulfieldi maailma.
Vaimne mõrv on aga vastupidiselt füüsilisele kunst. Imetlusväärne. Mitte küll auk, kuhu end heita, ent siiski kunst. Salinger lõi enda teadmata potensiaalse vaimumõrvari ülalnimetatud teoses. Ja ei ole ta viimane ega esimene omasarnane. Hea kirjandusalane looming kannab endas tihti seda potentsiaali. Autor valdab kurbust ja meeleheidet sõnades ning need emotsioonid on nakkavad.
Kõrgeim kurbuse vorm ei tunne pisaraid. Ta on tumm. Ta purjetab sõnade laevaga ajatul merel. Kurva kodu, mille kirjanikud loovad enda maailmaks, on just see kõrgeim vorm.
Väljaspool sõna kohtab seda mõne inimese silmades. Silmad, nagu ka sõnad, kõnelevad tummalt, andes edasi piirituid emotsioone.
Cum tacent, clamant – kui nad vaikivad, siis nad karjuvad (ladina k.). Kirjutav kirjanik karjub. Tumm sõna on kisendav hing. Ent ilus. Mingil seletamatul põhjusel on kurbuses ilu. Ehk.. ehk peitub asi selles, et kurbus nii kirjas kui pildis on õilis. Ta on isiklikum ja tihti sügavam kui rõõm. Ja ta torgib hinge. Vahel vajame me torkimist, et pilku teravdada
Okkaist tunned sa, et sul on roos. See pitsitus südames on vormitu ilu. Sõnad on skulptori vahendiks, millega ta neile kuju annab, hävitades, et luua.
Et midagi luua, on vaja midagi hävitada. Kaos on nende kahe vahel vältimatu side. Kirjanik hävitab end ja maailma enda ümber, luues kaose enda sisemusse – neelates ja neelates kuni ta plahvatab. Ja siis koidab uus päev ning kirjanik on jumal, kes võtab vana, et luua uut. Ta loob enda maailma. See maailm on vaatamiseks ja kompimiseks. Ta kiirgab: ta põletab, samas ta ka soojendab.