„Elu on meile vaid laenuks antud”
(Karl Ristikivi)
Elu hüved on alati olnud, ma ei ole kohanud, et keegi seletaks kuidas elu hüved maailma sündinud on. Küll aga seletavad erinevad religioonid kannatusi ja nende algupära. Võrdleks antud seaduspära sellega, et väidetavalt ei sünni keegi kurjana, sünnitakse heana. Nagu kurjus, nii on ka kannatus valede otsuste „saadus”. Just nimelt otsuste, sest valikuvabadus on väheseid tõelisi vabadusi, mis meil on.
Pandora saadeti alla maa peale Prometheusi vennale kui nuhtlus inimkonnale. Pandora laegas oli Antiik-Kreeka „Paradiisiaia õun”.
Kõige peal oli laekas viletsus ja häda; mõistagi ehmatas laeka avanud Pandora selle peale ja sulges laeka, teadmata, et murede ning vaevade all peitus ka lootus. Kuna laegas sai kiiruga suletud, pääses lootust sealt välja õige vähe.
Nõnda sündis ühe pärimuse järgi maailma kannatus.
Rene Descartes, uusaja mõtlejaid, väitis oma ratsionalistlikus maailmakäsitluses, et inimene peab kõiges olemasolevas vähemalt korra elu jooksul kahtlema, sh nii õnnes kui õnnetuses. Lisaks tuleb kõiki olemasolevaid arvamusi ja seisukohti kriitiliselt analüüsida ning jätta alles ainult need, mille tõesuses ei saa olla vähimatki kahtlust. Peab nõustuma – tõeline on vaid see, mis kahtluse terava kriitika all mitte ei haihtu ega tuhmu, vaid omandab kirkamaid värvitoone. Igasugune teadmine on uskumus (mitte kõik uskumused ei ole aga teadmised), seega alati küsitav. Olles milleski veendunud, otsime me sellele igalt poolt tõestust ja kinnitust, suur viga, mida „harrastavad“ paljud. Mitte kaheldes, olgu selleks kahtluseobjektiks autoriteet inimese või maksiimi näol, elatakse hallis maailmapildis, mustad ja valged äärmused ning värvid oma soojuses jäävad kogemata. Selline eluviis on ehk primitiivne, kuid kindlasti mitte vale, sest tõde on subjektiivne.
Sören Kierkegaard, taanlasest nüüdisaja filosoof ja eksistentsialismi eelkäija, uskus just seda, et inimene peab leidma oma subjektiivse tõe, mis oleks nõnda suur ja särav, et selle nimel ollakse valmis nii elama kui ka surema.
Valges ja mustas elades tuntakse ja nähakse nii tippe kui madalikke. Hallis elades võib vaim loiduda. Kes on käinud valges, teab, mida mustalt oodata, ja vastupidi.
Enamiku naudinguallikate subjektiivne väärtus väheneb järk-järgult nende korduvkasutamisel. Enesedistsipliiniga saame sellist regresseerumist kui mitte vältida, siis vähemalt aeglustada. Me oleme küll eraldi seisev liik, Maal unikaalne, ent kohati siiski loomad: kui koera treenib inimene, siis arukat inimest manitseb distsipliinile tema ise. Just nimelt arukat, paljuteadja ei ole arukas, ta on tark – koguja, arukas katsub aru saada ja mõista. Et olla arukas, tuleb esmalt olla tark.
Me peame mõistma, et nii, nagu eluterve egoism on täisväärtusliku isiksuse osa, on kannatus tervikliku elu osa. Inimene õpib end hindama raskustega toime tulles, raskused aga on igaühel isesugused – me ei kannata mitte juhtunu pärast, vaid selle pärast, kuidas me juhtunut tõlgendame.
Suured teod algavad väikestest, väikesed kordaminekud annavad alust suurteks ettevõtmisteks. Suur rõõm saavutatu üle saabub siis, kui me oleme selle nimel pingutanud, pannud sellesse enda verd, higi ja südant.
Makedooniast pärit Aristotelese, Aleksander Suure õpetaja sõnul on õnneliku elu eelduseks inimese enda omadused, mida ta nimetas loomutäiuseks (hiljem loomutäiuse eetika). Ta eristas kahte liiki loomutäiuseid: dianoeetilisi (mõistuslikke – tarkus ja arukus) ning eetilisi. Eetiline loomutäius on valida kuldne kesktee asjades, mis ei ole sisuliselt ei head ega halvad, kuid millede puhul äärmused on amoraalsuse kandjaks, olgu need siis parem- või vasakpoolsed äärmused.
Aristoteles seletas, et liigne nauding, näiteks, tähendab inimese võimetust end ohjeldada, samas kui liialt vähene nauding viib mõtte ja vaimu närbumiseni. Tuleb valida kuldne kesktee, et ei sünniks rohkemat ega vähemat kui tasakaalukus.
Nõnda on ka kannatusega, liigne kannatus on masohhism, liialt vähene kannatus aga elamine teadmatuses (ignorantsuses).
Kannatus on õnne võti.
“Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgnema.
Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärgi tuntav – nagu noorus, tervis ja mõnikord ka armastus. Mis on õnn, ma ei tea. Arvan, et õnne allikaks on võime luua. Edu ja õnn pole sünonüümid. Ega ka õnn ja rikkus. Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Õnn ei külasta kunagi ükskõikseid. Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti mure ja kurbuse järele.” Nii kõneles kunagi Voldemar Panso, eestiaegne teatritegelane.
Kui ükski filosoofia või ideoloogia ei tee meid õnnelikuks, vaid pelgalt õnne vääriliseks, siis ei ole õnn ka kestev. Kestev saab olla vaid taotlus õnnele, mis hoiab meie silmad lahti ja meele ärksana, et me ühel hetkel õnne ära oskaksime tunda. Suur õnnetus on teadmine, et oled õnne maha maganud, seega olgem valvsad ka kurbuse ja meeleheite kantsis heideldes. Õnn võib olla ka maskeeritud, ja seda joovastavam ta on, kui jalutab sulle vastu seal, kus teda kõige vähem ootad.
Ellujäämise kogemus on armastuse võtmeks. Armastuse elu vastu. Räägitakse, et elu on lühike. Olles piisavalt kogenud, võiks sellise tihti tarbetu elemendi, nagu aeg, kõrvale heita.
Tähendust peaks omama (tunnetuslik) kogemus ja mõtlemisvõime, et neid kahte omavahel kombineerida. Kannatuse rajal otsige seda vähest lootust, mis Pandora laekast välja pääses. Jääge elama, kogege ellujäämist.