Ma tean seda tollest õhtust, kui põlenud maja juures käisime. See juhtus umbes kolme aasta eest kevadel, kuid siiani ei suuda ma seda tunnet unustada. Linnud viljapõldude kohal kandsid endas piiritut igatsust ja ometi olid nad vabad! Siis mõistsin, et ka mina pean saama niisama vabaks.
Ma tahtsin luua uut maailma. Ma igatsesin midagi, mida tegelikult olemas pole. Kandsin oma peas mõtet ühte tervikusse koondunud headusest, vabadusest, intellektuaalsusest ja loovusest. See tervik pidanuks olema ideaalne inimene ja taolistest inimestest moodustuma ideaalne ühiskond – anarhistlik ühiskond. Oi kui palju öid olin ma üleval ja unistasin oma ideaalsest maailmast. Kui palju mõtlesin ma sellele, kuidas see teooria saaks rakendatud päris elus. Alati jäi miskit siiski puudu, kuid ma ei kaotanud lootust. Uskusin sellesse. See oli mu salarelv, mis hoidis mind rahulolevana ka siis kui kõik näis lausa lootusetuna. Ma mõtlesin anarhismile ja ammutasin sellest ämbrite viisi meelekindlust. Varjusin selle taha, uskusin lausa pimesi.
Ometi tean ma nüüd, et seda ei tule iial. Tegelikult olen alati teadnud.
Põlenud maja juures sain ma uueks. Kui ma ei armastaks nii kõvasti elu, oleksin tahtnud tol õhtul surra, tunne mis mind seal valdas oli täiuslik, nii ilus. Iial varem polnud ma tundnud sellist vabadusetunnet. Me istusime kõik koos üksiku noore kase all. Mängisime kitarri ja vaatasime viljapõldude kohal lendavaid linde. Üks meie seast luges luuletust, mis kuulub
meie riigi suurimale anarhistile:
Mis on elu? Küsin vaid
läbides neid tänavaid.
Kus on elu? Kas vaid neil
sõiduteedel, kõnniteil.
Või on hoopis iseendas
kajakas, kes ära lendas.
Elu, sinust mõtlen vaid.
Kuulen Sind kui vaatan tulle.
Kõiketeadja ütles mulle
mis on elu.
Kui ma praegu mõtlen sellele, mis meid ühendas, võin öelda, et see et olime noored. Seda teadsin ka siis. Nüüd aga tean, et olime kõik väga üksikud. Hingelt üksildased hundid kui nii võib öelda. Ilmselt seetõttu eksisimegi üksteise seltskonda ja võisime end hästi tunda, sest teadsime, et me oleme mingis mõttes sarnased. Me ei seganud üksteise mõtteid, samas aga oli meil keegi olemas.
Üksi olla ei ole hea, aga tõtt öelda ei jagaks ma oma üksildust kellegagi. See on mingi kummaline tunne, milles sünnivad head ideed. Kõige tähtsam aga on olla vaba. See on eriline tunne, kui saad võtta endale aega jälgida seda kuidas päike loojudes maalib kogu taeva pikkamisi punaseks ja kuidas see puna muutub üha roosakamaks ja nõrgemaks, kuni lõpuks jälle kaob, tuues endaga kaasa ühtlase hämaruse.
Esimest korda sain oma üksildusest teadlikuks viieaastaselt. Ma lamasin väljas õunapuu oksal ja vaatasin ainiti taevast, kus polnud ainsatki pilve. See oli kõige sinisem asi, mida ma kunagi oma elus näinud olen. Ümberringi oli kõik rõõmus, aga minul tuli nutt peale, sest midagi ilusamat kui see taevas polnud ma kunagi veel näinud.
Uut maailma luua polegi niisama lihtne. Õigupoolest see on peaaegu et võimatu. Enne tuleks vana eest ära lõhkuda. Aga midagi lõhkuda pole eriti ilus ja lammutamist ma ei poolda. Seega ei jää eriti palju võimalusi. Oleks loll uskuda, et ühel ilusal hommikul ärgates avastavad kõik maailma inimesed, et parim viis elamiseks on anarhia. Ja hakkavad elama anarhismi põhimõtetele vastavalt. Et nad muutuvad kõik üleöö loovateks, tarkadeks ja moraalseteks. See oleks ju muidu tore küll. Aga seda ei juhtu! Väga paljud inimesed mõtlevad üht või teist viisi anarhistlikult. Nad lihtsalt ise ei tea seda, aga nendega rääkides tuleb see välja. Kurb on muidugi see, et sõna anarhia tekitab inimestes hirmu ja vastikustunde. Neile manab see silme ette karja harjadega punkareid, kes peksavad õllepudelitega poeaknaid segi ja lükkavad linna peal prügikaste ümber. See on väärarusaam. Anarhist ei taha hävitada, ta igatseb luua.
Kui keegi mult küsib, et kas ma olen anarhist, vastan ma mõistagi, et ei ole. Kuidas saaksingi ma anarhist olla, kui anarhiat tegelikult olemaski pole. See eksisteerib küll minus, seega mina iseeneses, enda jaoks olen küll anarhist, aga muule maailmale mitte, sest nende jaoks pole anarhiat kui sellist. Ma tean, et mida vanemaks ma saan, seda tähtsusetumaks muutub see usk minu jaoks, sest vananedes inimesed kibestuvad. Nad kannavad iga päeva, nädala ja aastaga oma õlgadel järjest suuremat koormat, nii, et nooruse avantüristlikud unistused vajuvad ajapikku unustustehõlma, ja tuhmuvad seal alatiseks. Hiljem nad meenutavad oma kunagisi hulle ideid naeratusega, mis justkui püüaks end välja vabandada:” Küll ma olin siis noor ja rumal”.
Aga äkki polnudki nad siis nii rumalad, kuigi olid noored. Miks on vaja lahti öelda sellest, mis annab jõudu. Millessegi uskumine teeb meid palju tugevamaks kui me muidu oleme. Ma kardan kohutavalt, et minugagi selline protsess toimuda võib. Aga olen otsustanud sellele vastu seista. Tahan alatiseks jääda nooreks, vähemalt vaimult, ja ei kavatse naljalt lahti lasta sellest, mis mulle nii kallis olnud.
Kui me põlenud maja juures olime, kuulusime me loodusele ja iseendale. Me olime head. Mulle tundus, et aeg jäi seisma. See oli kogu maailm, kus elasime vaid meie. Oli vaid see koht, kus me istusime, koos silmapiirini ulatuvate viljapõldudega, koos lõputult lendlevate lindudega ja koos õrnade tuuleiilidega, mis tõid meie ninadesse kerget lõkkelõhna. Teist maailma tol õhtul polnud. Unustasime, et kuskil on kool, õpetajad, kodu, poed, linnad, teeskluse maailm. Me olime kõigest sest vabad. Mina sain uueks.
Uskusin end vaba olevat veel siis kui pimeduse rüpes võtsime kotid ja astusime taas kodu poole. Maailm oli ikka veel hea. Ühiselamutrepil aga põrkasime kokku karmi reaalsusega – ühikakomandandiga. Silmapilk sai loovatest ja vabadest teisitimõtlejatest salk õnnetuid lapsi, kes pidid leppima kõige kohutavama alandusega – nende peadesse püüti suruda mõtet, et nende vabadus on siiski veel piiratud. Kuigi tol hetkel tundsime, et meie suhtes käitutakse ebaõiglaselt, jäi see siiski mingi uue tunde varju, mis sellega leppida aitas. Mul oli nüüd midagi, mis oli ainult minu oma. See piiritu vabaduse tunne sai alatiseks minu sõbraks. See on nüüd juba kolm aastat minu sees olnud. Ta on tulnud mulle meelde kõige suurematel üksildushetkedel, kui ta on jälle saanud minu toetuspunktiks, millekski, millest kinni hoida. Ja siis ma tean, et olen ikka veel vaba.
Tean ka seda, et anarhia ei tule iialgi. See on justkui legoklotsidest kokkupandud hiigelehitis, millel aga üks tükk kahjuks puudu on. Me võime seda puuduolevat osakest meeleheitlikult otsida, mõned osad tunduvadki sinna sobivat, aga lähemal paigutamisel selgub siiski, et tegemist pole päris õige klotsiga. Kuskohas õige klots paikneb, seda ei tea aga keegi. Anarhia võib võimalikuks saada vaid siis kui see leitakse, seni aga kannan ma teda oma südames, nagu vigastatud jalaga nukku, keda armastad just katkise jala pärast veelgi rohkem.