1 peatükk.
Vaikselt tuul kandis lehti,tänavad olid inimesi täis, kuid keegi ei rääkinud, kõik ainult kõndisid ja ajasid omi asju.Esmapilgul näis kõik nii kena ja korras, äkki tõesti oligi, kes teab, aga üks mis kindel, oli nimelt see, et kõik lihtsalt kõndisid ja mõned üksikud isegi jooksid, nad jooksid oma saatuse, vastutuse, kohustuste ja kõige muu eest.Ja seda ei saa neile pahaks panna, keegi ei pannudki, kuna kellegil ei olnud aega teiste murede jaoks, kõigil oli oma muredegagi palju probleeme, või vastupidi, olid nii õnnelikud, et ei olnud ühtegi mure.Inimesi on igasuguseid, neid kes muretsevad koos muredega ja inimesi keda mured ei huvita, kuna nad on liiga mures, et muretseda nende teiste tühiste murede üle.Ning osa isegi on neid, keda lihtsalt ei huvita ja kas need on kõige õnnelikumad, kes seda teab.
Ilm oli ilus, oli soe ja rõske, tuul puhus kollaseid ja punaseid lehti mööda tänavat, ning mõned hulkuvad koerad nurusid möödujatelt midagi söödavat.Ja üllatuseks ka mõned möödujad, vähesed aga siiski mõned, kes andsid neile koertele söödavat, ja see oligi ju põhiline, et keegigi märkaks.Nii see linna eluke veeres, ilma et linn teaks, mis tema elanikud teevad, või korda saadavad.
„Ma ei suuda uskuda, et sa olidki selleks võimeline!” ütles Mort Reks oma endisele tööandjale, kes oli ta just sama hetk vallandanud.
„See on lubamatu, et sa juba mitmendat päeva midagi peale tööd kaasa võtad, seda nimetatakse tänapäeval varguseks, kas sa ka tead jah, ma võin su väga vabalt politsesse ülesse anda!” sõnas Reksi endine tööandja.
„Aga mina seda ei teinud, ausalt ka, kurat ma võin küll niisama laisk olla aga ma ei ole varas!”
„Mul ei olegi su tööd vaja, jäta see endale!” kisas Mort oma endisele tööandjale ja pani ameti maha, ning lahkus poest, kus ta ennist just oli olnud tööline.
„Neid tänapäeva inimesi küll, asi on ikka väga korrast ära, ma ütlen üks kord see maailm läheb nii moodi veel hukka ja siis ei saa kedagi teist süüdistada, kui neid tänapäeva noori, kes mõtlevad, et neil on alatasa õigus, ning nad võivad teha, mida neile aga pähe tuleb enne kuulmatu.Oleks minu teha siis ma kasvataksin neid noori, karmilt, nii karmilt kohe, et nad näeksid, mida mina pidin omal ajal läbi elama, ning saaksid aru, kuidas tõeline elu käib.Ja see ei käi mitte nende tantsu mööda, vaid tikteerivad teised, ning nemad on vaid etturid siin suures maailmas.Jumal olgu minuga!” pomises vihaselt kaupmees.
Avanes kaupluse uks, ning avanes ka kaupmehe suu:”Ja kuidas ma saan kasulik olla?”
2 peatükk.
Ilm oli läinud väga tuuliseks ja tuul puhus lehti tänaval kõndivatele inimestele halastamatult näkku, ning mõndasid kõndijaid see nii võrd ärritas, et nad manasid endamisi, miks nad just siin pidid sündima, või kolima.Aga muidu läks elu sama moodi edasi nagu ta oli läinud mõned kümned, ainult Mordi elu oli nüüd sootuks teine, ta teadis, et kui ta kohe tööd ei leia, siis võib tekkida tal probleeme üüri maksmisega, nimelt oli asi selles, et ta ei elanud enam kodus.Ta oli otsustanud oma elu peale minna ja ise hakkama saad, mis siis, et ta oli alles 20 aastane noormees, kes oli alles kooli lõpetanud, ning otsustanud ülikooli mitte minna, kuna tulemused tegid tema eest selle raske otsuse ära.
Mis ma nüüd peale hakkan,ilma tööta ja rahata, mul on kiirelt tööd vaja, mõtles Mort endamis ning nüksas kogemata üht vihast möödujat.
„Vaata ette kuhu sa astud!” kisas mööduja vihaselt ning astus edasi oma teed, sinna kuhu ta iganes ka ei läinud.
„Mis sul viga on, ahh?” kisas Mort vastu, nagu kord ja kohus, kuna tänava reeglid olid sellised, et mitte mingi hinna eest kellegile vastusega võlgu ei jääks.Tänaval oli elu üldse karmim, eriti tänapäeval, kuna see mis vanasti toimus, ei puutu meisse ning me ei tea sellest just eriti palju.Vot seepärast oligi tänapäeva tänava elu eriti karm, kuna sa ise oled sellega kokku puutunud ja näed seda igapäev.See ümbritseb meid igal pool, eriti just suuremates linnades, kus tänavaelu oli tõsine võitlus, väärikuse, koha pärast ühiskonnas, ning sõprade ja seltskonna eest.See võitlus ei lõppenud tänaval elavatele inimestele enne, kui sulle juba labidaga mulda peale visatakse, mida sa ise loomulikult ei näe, ega tunne.Tänaval elavad inimesed üldiselt ei uskunud jumalasse, kuna nende põhiliseks tööks oli kümne reegli rikkumine, enne kõike varastamine ja röövimine.See elu oli muidugi veel kaugel Morteni elust, aga ilma töökohata võis see ka teda oodata, miski siin ilmas ei ole võimatu, ja kui asjad hakkavad viltu vedama, siis nad veavad järjest, kuni põhjani välja, et sa saaksid uuesti üles ronida, enamus ei suuda seda, aga on ka neid vähesed, kes rabelevad välja.See kõik on muidugi fantaasia, üks suur unistus, et sa pääsed sellest elust.
3 peatükk.
„Ja mida teile!” küsis väikese poe müüja
„Ma võtaksin midagi kanget, viina näiteks.Mul oli täna väga halb päev, kas tead…” ütles Mort.
„Või nii, aga sellegi poolest, kas ma saaksin isikuttõendavat dokumenti näha.” vastas müüja nii ametlikult,kui veel vähegi võimalik, endal väike muje näos, kuna ta sai aru küll, et Mort on vanem, kui 18, aga sellegi poolest reeglid olid loodud, et neist kinni pidada, ainult siis võis neid rikkuda, kui sul olid isiklikud asjad.
„Noo, kuulge olge nüüd, kas ma tõesti näen nii noor välja…” ning ulatas dokumendi, kus oli temast väga poisilik pilt, kergelt kelmikas, lokkidega ja puha.
„Võtke seda, kui komplimenti.” vastas müüja ja ulatas pudeli viina ja dokumendi.
„See teeb 48 kr ja 50 senti…”
„Jah palun.” lausus Mort ning ulatas müüjale 50 kr ja lisas „Tagasi pole vaja!”
Ukse juurde jõudes sõnas Mort tähtsalt:” au revoir!” ning lahkus poest.
Müüja naeratas kergelt ja mõtles endamis, kui lõbus võib ikka üks müüja amet olla.
Kas minna parki, või helistada mõndadele sõpradele ning sinna jooma minna, mõtles Mort, kuna mured tuleb ju ikka kiirelt ja odavalt uputada, õigemini edasi lükata teise päeva.
Mort võtab telefoni ning valib esimese ettejuhtuva numbri, ja see esimene osutubki ta parimaks sõbraks, kuna tal on moblas üldse vähe numbreid, peale oma vanemate ja venna numbri on tal veel paari sõbra number.Vanemate, venna ja nende teiste sõpradega ta eriti ei suhtle, ainult siis, kui tal on teenet vaja.Tundub küll natuke ebaõiglane, aga nii see paraku on, ja ta ise on ka öelnud, oma parimale sõbrale Jyrkile, et miks peaksin mina neile helistama niisama, kuna nemad seda ka ei tee, ainult siis, kui midagi vaja on.Vanemad välja arvatud, vanemad helistavad kord kuus ja küsivad, kuidas tal läheb ja kas raha ei ole vaja, kord kuus 5 minutit.
„Kuule, mis teed, ma mõtlesin siin, et ma tulen sintsa äkki ja paneks jooki või midagi? Ahh, mis arvad?”
„Oot, ma ei kuule, mis sa ütlesid, sa oled vist kuskil leviaugus…uuu…..” vastas Jyrk vastu.
„Aa, ma olin silla all, kas nüüd kuuled, ma ütlesin, et ma tulen pudeliga sintsa, mis arvad?”
„Hea mõte, kuna mul ongi tuju null..” sõnas Jyrk
„Miks siis?”
„Ahh suurt midagi, ainult seda, et mind lasti töölt lahti ja kui ma kohe tööd ei leia, siis ma lendan korterist ja olen tänaval, ning hakkan tänavaelu nautima, nagu need kuradima kodutud…”
„Ei persse, see on küll jamasti, mul on sama asi, kui sinu juurde jõuab siis arutab, otsib koos mingi koha.Küll kõik laheneb ära muretse, me ei hakka kohe kindlasti mingiteks prügikasti meesteks..Hahaha” kõkutas lõpuks Mort naerda.
„Loomulikult mitte.”
Kõne lõpp, ning ka selle päeva lõpp, kuna järgmisi tunde ei mäleta kumbki poiss enam.
4 peatükk.
Järgmise päeva hommik, päike ei paistagi enam nii heledalt ja soojalt, kui varem.Ilm ei olegi enam sügiseselt ilus, kui paar nädalat tagasi, nüüd on kõik muutunud…Tänane hommik algas väga suure peavaluga ja lünkadega eelmisest päevast.Imelik on lausa mõelda, kuidas sa mõndasid asju ei mäleta, see on lausa jube, inimene peaks ikka kõike mäletama, sellepärast ta siia ilma loodud ongi, et mäletada ja meelde tuletada ja kurta ja halada.Kõike seda ühel ja samal ajal.Mordi nägu ei olnud täna naerul, talle oli reaalsus kohale jõudunud, ning tuli asuda tegutsema, et mitte lõpetada nagu üks igavene rämps.
„Kuule, kas sul peavalu tabletti ei ole siin kuskil?” vängus Mort
„Ei ole jah, ei mäleta siis või, eile selle raha asemel osime õlut…!” ütles Jyrk ning naeris nagu rõve loom.
„Kurat, mu pea tahab lõhkeda, aga räägi, mis me siis täna teeme, lähme ja otsime tööd, või mis?” küsis Mort
„Peab vist midagi vaatama jah, muidu tulevad väga rasked ajad ja ma rõhutan siis on meil väga persses!”
„Ausõna!” vastas Mort
Päev oli kiirelt möödunud, ning mehepojad ei olnud leidnud ikka veel tööd, ning asi näis üpris lootusetu, kuna mehed ei võtnud ka ise kõiki töid vastu, vaid lootsid, et saavad lihtsama töö peale, aga ei.Lõpuks, kui kõik näis nii lootusetu ja mõttetu, tuli nende juurde üks vana mees valgete juustega ja valge pika habemega, mitte jumal, vaid inimene, kes soovis neid aidata.Ta läks meeste juurde ja ütles:”Ma nägin, et te otsite tööd, on mul õigus noormehed?”
„Jah, kui ongi, mis siis, mis see sinu asi on, vanamees?” vastas Jyrk tõredalt.
„Ole vaid Jyrik!Vabandage mu sõpra, jah me otsime tööd, ning loodame, et me ka leiame kord, väga loodame!” ütles Mort.
„Väga hea, mul on teile just õige töö pakkuda, ei ole liiga raske, hea palk ja töökeskond on ka hea.Ja kui te huvitatud olete, siis te võiksite minuga kaasa tulla ning me täidaksime lepingud ära ja siis võiksite juba homme tööle asuda, mis te arvate siis?”
„Väga hea, me tuleme hea meelega, onju Jyrk!”
„Kuule, mina ei tea, mulle tundub see kuidagi kahtlane, see asi ei ole õige!” vingus Jyrk.
„Vabandage meid, me arutame seda ja siis ütleme teile!” sõnas Mort.
„Tehke nii, mul aega on!” vastas vanamees valge habemega, (ja ma rõhutan veel kord) kes ei olnud jumal.
„Mees, kas sa saad aru ka, mis sa praegu teed?Saad aru elus tuleb teha palju valikuid, ja ma ka ei tea, kas see, mida me kohe edasi teeme on õige, aga elu ongi selleks, et teha valikuid, ning kui läheb valesti, siis saab alati otsast alustada, kartmata, et midagi halvasti läheb.”
„Ega see arvutimäng ei ole, kui läheb väga valesti, siis ei saa enam valikuid ka teha, sa elad reaalsuses mees!” rääkis Jyrk
„Jah, aga elu ongi ju selleks, et valikuid langetada, ning neid ära öelda, aga praegu mulle tundub, et see on vajalik valik, et sellega muutub meie elu, saad aru ju küll, mäletad ju küll, kui me tookord otsustasime mitte minna selle hääletajaga kaasa, kes pärast ennast surnuks sõitis, vat see oli õige valik.Nüüd mul on tunne, et see on õige valik, olen ma siis kunagi valesid valikuid teinud, ei ole ju…” rääkis Mort.
„Jah, aga minu tunne ütleb, et see on vale.Ja kui see on väga vale, siis me ei saagi enam valida…” ütles Jyrk tõsiselt.
„Kurat küll sind mees!” sõimas Mort „Ise tead,mina lähen taga kaasa…!”